Eile õhtul käisin kuulamas,
kuidas mehed oma luulet esitasid.
Uksest sisse astudes,
tabas mind kohe
teatud selguselaine.
Mõistsin, et ajaraiskamist
enesele hiljem ette heitma ei pea.
Kaur istus baarileti ääres.
Ülejäänud luulemehehed
nurgas diivanil.
Tegin oma elu järjekordse blacki.
Küsisin, sellise hästi õrna ja meloodilise häälega:
" Kas siin hakatakse luuletama?"
No ma ei olnud selles kohas ju varem käinud:)
Sain vastuseks: " Karta on, jah!"
Kuidagiviisi õnnestus mul enesele
tühi laud, lava kõrvale, sebida.
Olgu juba etteruttavalt öeldud,
et õnneks ei pidanud ma sinna
piinlikus üksinduses istuma jääma.
Niisiis...tulid mehed lavale.
Siim, kelle esitus oli väga elav ja lõbus
luges ette oma teoseid-
tõmmates publikut enesega rändama.
Justkui stand up comedy:)
Eriliselt pani mind mõtlema tema lause:
"Olen oma ema tütar..."
Pikemalt ei hakka ma siinkohal teemasse süüvima,
aga ma tean, mida sa tunned :D
Mul on kolm õde!
Isa soovis, juba esimest last eostades, poega...
Laval käis mitmeid huvitavaid ja omapäraseid luulemehi.
Robotite kaklus oli tõeliselt inspireeriv:)
Mul hakkas kohe film silme ees jooksma...
Ja siis jälle see Kaur.
No on ikka mehele hääl antud!
Sobis ideaalselt ta luule ja välimusega...
Selline õrn ja malbe...
magus ja ohtlik samaaegselt.
Kas siis ikkagi on vahet meeste- ja naiste luulel?
Minu arvates...oluliselt ei ole.
Eriti, kui me räägime proosast:)
Võib-olla on meeste omal lihtsalt karvasem tagumik.
Lõpuni ma jääda ei saanud...
Koduteelgi veel püüdsin analüüsida,
kas minu luule on imal ja läbinähtavalt naiselik.
Teate- muidugi on...aeg-ajalt.
Ma sõidan tibukollase Volkswagen põrnikaga
üle maailma roppuste...neid puudutamata.
Tuhisen Nato hävituslennukiga
läbi kurjuse...seda ümberkirjutades.
Ma ei saa sinna midagi parata,
et ma selline armsake olen.
Kuigi ma püüan olla oma isale poeg-
jään ma tema jaoks siiski
alati vaid pikajuukseliseks hipimeheks,
keda ekslikult tihti emaseks peetakse.
