Thursday, April 30, 2015

Roosa rattaga suhkruvatt

Sõitsin tihti oma roosa rattaga...
Kõikjal-ilma häbitundeta.
Alati-nägu naerul.
Mõnikord-pisut uljalt.
Sageli-üsna kiirelt.

Selle roosa ratta...
kinkis mulle vanaisa.
Vanaisa, kelle silmis oli naeru kodu.
Vanaisa, kes mind väga, väga armastas.
Vanaisa, kes hoidis mind kui nukku.
Vanaisa, kelle süli oli parim paik maailmas
ning kelle pai oli magusam kui komm.

Seljas kandsin roosasid kleidikesi.
Kleidikesi, mis hõljusid tuules.
Kleidikesi, millel õitsesid lilled.
Kleidikesi, milles oli headust ja rõõmu.
Kleidikesi, mis kippusid
ratta kodarate ja keti vahele jääma...

Sõitsin tihti oma roosa rattaga...
Kõikjal-häbenemata oma katkiseid põlvi.
Alati-naeratades, sest ma olin armastatud.
Mõnikord-tõesti pisut ettevaatamatult,
sest nii palju põnevat oli vaja avastada.
Sageli-nii kiiresti, et nuku välimusega
pisikest roosat piigat ja tema ratast...
võis vanaisa hellitavalt ja naljatades
oma suhkruvatiks kutsuda.
Vanaisa, tänu kellele
oli minu lapsepõlv
niiiiii..... magus ja helge.








Täiuslik ilmutis

Ilmud mu ette tühjusest-
halvates mu mõtlemisvõimet
oma sünkjas hallide silmadega,
milles laiub vetevoo sügavus.
Hüpnotiseerivalt kallutad pead-
sinu uduselt kerged
ning heledad juuksed
lendlevad joovastust tekitavalt
ümber su imeliselt ilusa näokese.
Sinu muie,
millele järgneb meelas naeratus-
paelub mind väga.
Ma vaatan sind...
ega ole võimeline oma pilguga
miskit muud siin ilmas
hetkel rohkem kaema.
Sa näid justkui ei kuuluks sa siia.
Ma neelan sind...
silmad täis häbi  ja hämmingut.
Ei...sa ei saa olle ehe ja tõeline.
Mitte selles maailmas,
kus mina elan...
Minu maailma jaoks
oleksid sa liialt habras.
Minu maailma jaoks
oleksid sa hukatuslikult
täiuslik ja kaunis.
See maailm ei oleks suuteline...
midagi nii ülimat ja pühalikku hoidma.
Mine-põgene veel, kuni saad!
Lahku enne, kui pahelisus
su oma räpaste kämmalde vahele haarab.



Wednesday, April 29, 2015

Alavääristav asüülitaotlus

Kaunis, kallis, kahvatu kodumaa.
Anna neile,
keda su järglased endid esindama valisid,
oidu-talitada sind hävitamata.

Sa oled meid alati hoidnud...
Oma rahvast...inimesi...lapsi,
kes on sinu rüppe sündinud.
Üheskoos oleme külg külje kõrval
sinu pinnal käinud.
Väikesest saadik sinu õhku hinganud
ning vett joonud.
Koos oleme sind armastanud ja austanud...

Kas tõesti on sul vaja
võõramaist verd ja usku?

Kas ka päriselt vajad sa kestmajäämiseks
pahatahtlikke murjameid,
kes sinu heledaid tütreid
naerdes rüvetaks?

Kuidas nii suured erinevused-
tõekspidamistes
sind rikastaks?

Kas mitte ei tekitaks need vaid
rasket pahandust maal,
mille vaba olemise eest
valasid sinu pojad oma verd?

Kas sulle on tarvis järeltulijaid,
kes ei mõistaks iidsete vaarisade keelt
ega toimiks nende õpetuste järgi?

Kas keegi on sinult,
kui kõige kõrgema võimu kandjalt,
kunagi küsinud-
äkki sa eelistaksid toita
ja katta oma enese lapsi?

Kelle loaga
sinu tahte otsas trambitakse?

Kelle käsul hävitatakse
süüdimatult olulisi väärtusi,
mille sina meile emapiimaga
sündides kaasa andsid?

Kuidas saab olla-
mõnel üksikul,
luba sinu traditsioone ümber kirjutada?

Kuidas saab olla sissetunginuil
suurem õigus
sinu rüpes end koduselt tunda,
kui su enese lastel?

Kas ka kogu sinu varast piisaks,
kui EMAKEEL kaebaks ISAMAA
oma hüljatud lastele
elamisväärse elu pakkumiseks-kohtusse?

Tuesday, April 28, 2015

Ei ole hilja

Sa vabanda,
sest tegid mulle liiga.
Mult ootad ainult
õigeid vastuseid.

Sa vabanda-
veel pole hilja
öelda
armas, andesta.

Ma ei kuula,
kuidas olen paha
ega loobu
selgituste tööst.

Ma lihtsalt olen-
seegi kord
veel tasa.
Jättes sulle
alles sinu au.

Ma vabandan,
kui tegin sulle liiga.
Kui andsin
liialt vääraid vastuseid.

Ma vabandan,
vist veel ei ole hilja-
öelda
armas, hoian sind!




Laanemetsa oja

Elule ärganud
laanemetsa oja-
õrn rohetav võsapiir.
Kaldad taas
värvide
rüüsse saavad-
vihmavärske
on  pilveviir.

Sirutab unine rästik
end kivil-
päikese kuld
sik-saki peal.
Pulmatantsus
piinlevad
metsikud kuked-
ülastest read
naeravad seal.

Vuliseb veeke
kivistel vagudel-
vikerkaart
salaja peites.
Rahu laeb südant
kohina saatel-
õrnalt samblale heites.


Monday, April 27, 2015

Riid

Hommik õhtust on alati helgem-
tülile silmagi vaadata kergem.

Ärgates lahendeid lauale kandke-
sobivale valikule võimalus andke.

Riius magama minna on kole,
ning, kui sõnu enam lihtsalt ei ole...

Siis hoidke teineteist kaisus,
et teie öö ei oleks raisus.

Küll hommiku valguse paistel-
saab kõnelda teemadel maistel.



Sunday, April 26, 2015

Verejanutu süda

Kõige vastikum
siin ilmas
on kadedus.
See, on see,
mis alati haiget teeb.
Kui sinu sõbranna
su õnne ei salli...
Pigem su vigu
ta põrgataks kui palli.

Suled ukse,
mis avatud oli...
Sellest sõprusest
loobuma ehk pead.
Jah-mõned tõesti
püüavad olla ka head.
Ennast võrdlema
alati ei pea!

Aga iial
teada ei või,
mis on tõde-
kes lihtsalt
naiselikult
kade õde...
Seepärast kindel
saan olla
vaid ühes...
Oma kallis,
mitmekülgses
mehes.

Tema ei punu võrke...
ega püüa mind lõksu.
Verejanutult mulle
alati oma südant
ta põksub.




Sõnatus

Sõna on sõna!
Sõna ei ole alati mina...
Sõnades olla võin võõras.
Sõna on vahel kuri-
vahel magusam kui mesi.
Sõna...see on taust ja müra.
Sõna on vari ja kate...
Sõnadel on mitu palet.
Hoopis sõnatus on see,
mille tagant otsi tõde.
Või küsi otse...ära arva!
Ära tõlgi minu sõnu,
sest meie sõnavara on erinev.
Sõna on sõna!
Sõna ei ole alati mina...



Jonnijoru

Vihmaveega taevast alla
laskus pahur jonn.
Urisedes talla külge
kleepus ta kui konn.

Viisid õhtul paha tuju
lapsed tuppa kaasa.
Koduseinte vahele
ta punus vihast aasa.

Me ei taha käsi pesta!
Suppi küll ei söö!
Magama ei taha minna...
pole ju veel öö!

Jonn see naeris:
" Oh, mis viga...
kõik on nõnda hea..."
Laste kisa vanematel
kasvas üle pea...

Emad, isad olid kurvad
lapsed võõrad näisid.
Kus jäid õnnelikud sellid,
kes enne õues käisid?

Ööseks vaibus jonni naer,
sest külla tuli uni.
Lapsed rahus magasid
siis helge hommikuni.

Vihajonni ramm see rauges
kadus trotslik nutt.
Lastel ärgates nüüd oli
naeru järgi rutt.




Saturday, April 25, 2015

Lillemees

Kõnnin sinust mööda,
sest see olen mina...
Mina, kes ma tavaliselt
lillemüüjatest välja ei tee.

Kõnnin sinust mööda,
sest ma ei kannata
elutuid, hääbuvaid õisi,
mida vaasidesse topitakse.

Sa jooksid mulle järele,
et kinkida õrnkollaseid lilli.
Neid lilli, mis ennist kasvasid
sinu maja ees peenral.

Sa jooksid mulle järele-
käes täiuslikult kaunid õied.
Õied, mille eest sa raha ei tahtnud.
Õied, millega soovisid mind rõõmustada.

Ma tänan sind viisakalt.
Lihtsalt selle eest, et su lilled on kaunid.
Lihtsalt selleks, et sul oleks hea meel.
Lihtsalt - kuna õied on seda väärt...

Ma tänan sind vaikselt,
sest see olen mina...
Mina, kes ma tavaliselt
lillemüüjatest välja ei tee.
Mina, kes ma ei kannata
elutuid, hääbuvaid õisi,
mida vaasidesse topitakse.



Friday, April 24, 2015

Rahuvee valaja

Ma tahaksin üksinda olla-
oma mõtetes salaja.
Ma sooviksin vaikusest tulla-
kui rahuvee valaja.

Ma vajaksin õndsust täis tuba...
kus raev eal järel ei käiks.
Ma paluksin saatuselt luba...
et, homme ta helgem meil näiks.







.




Thursday, April 23, 2015

Minu Lutsifer

Täna öösel nägin sind jälle.
Sa tulid mu juurde-läbi une.
Minu Koidutäht...
Minu särav valguse kandja...
Minu langenud ingel-
oma isa vaimupoeg.
Minu Lutsifer.
Sinu tulek on alati helge.
Minu rõõm on otsatu...
Sinu käed, mille vahel saan olla...
igatsen neid - vajan neid iga päev.
Sinu soojus ja see tunne,
mis üle kogu minu keha valgub...
Mul ei ole selle kirjeldamiseks sõnu.
Sulen oma silmad ja....
lihtsalt hingan sind.
Püüan meeleheitlikult
jääda sellesse hetke.
Ma tean, et kohe sa lähed...
ma ärkan ja mõistan,
et see oli kõigest uni.
Aga hetkel oled sa veel siin.
Sa suudled mind...
ja kallistad...nii tugevalt...,
et kui su haare oleks
veel grammigi tugevam,
siis ma murduksin.
Murduksin ja pudeneksin
mustmiljoni valge tükikesena
su jalgade ette maha.
Ma armastan sind...
ja see on nii paganama valus.
Korja enda lõhutud
portselannukk ülesse !
Pühi kokku killud,
mille sa ise tekitasid...
Ja võta need endaga põrgusse kaasa...
Seal saaksin sinu taskupõhjas
vähemalt rohkem sinu lähedal olla.
Praegu on mul vaid minu uni...
Nutan õhtuti, selle tulekuni...






Anna Haava

Mul on hirm.
Kas sa tõesti loed mind,
kui avatud raamatut?
Kas tunned mind ilma,
et ma peaksin ennast
üldse ise tutvustama?
Mõistad mind paremini,
kui ma ise?
Võrdled mind
noore Anna Haavaga...
Ütled, et ka minu elu
läbivaks teemaks
on valus armastus...
Ma muidugi eitan seda,
sest sa tabasid kümnesse.
Ma tunnen end haavatavana...
Püüan segada sinu
läbitungivat täpsust.
Aga mul ei õnnestu
sind vist eksitada?
Ma näen sinu silmist,
et isegi minu
väikese enesekaitse...
näed sa läbi.
Oleks vist parem,
kui ma enam üldse
midagi ei ütleks.
Seda ei olegi ju
tegelikult vaja.
Sa näed minu sisse...
ja minust ülegi.






Hoia meid - maa...

Minu maa, kus ma elan ja hingan.
Puhas laas, kus kõnnivad kingad...
Hoia lapsi heledapäiseid,
kellel maasika moosised käised.

Müüte uskuma suuda nad panna-
juba siis, kui veel jalad ei kanna.
Oma juurtest ära rebi neid lahti.
Kas selleks kõigeks sul on ikka mahti?

Las veel vaatavad sinisilmad,
kui kaunid on suvised ilmad.
Luba rõkata rõõmude keeles-
lapsepõlve mõlguta meeles.

Anna rahu ja võimalust tulla-
suureks saadeski siinsamas olla.
Oma kodus, kus ema ja isa,
kus kunagi keegi ei kisa.

Ära saada meid noorena välja...
Vaigista müra ja leevenda nälga.
Paku tröösti-ole kannatlik veel...
püsib kaua siis Eestimaa keel.




Wednesday, April 22, 2015

Närbunud õieke

Sinu vana kleit on pleekunud-
osa kroonlehtigi maha langenud.
Seisad puude all endiselt sirgelt...
Tervitad möödujaid ikkagi virgelt.

Tulemata  eal ei saa sa jätta.
Ärkajaid unustada talvega hätta.
Oma värviga puhastad meeled...
Laulma tood lindude keeled.

Sinu hiilgeaeg saanud on läbi...
Vananemise ees ära tunne häbi.
Oled ilus, aga teised on kaa...
Kauneid õisi saab täis meie maa.




Pildipüük

Haarad mul kindlalt käest,
et ülesse joosta mäest.
Teha kõrgustes mõned pildid-
jätta välja sealt tarbetud sildid.

Püüad valgust ainumalt õiget.
Siluetti ja seeliku lõiget.
Pilvepiiri, et mahedust annaks...
emotsioone, mis edasi kannaks.

Puude krobedust katsuda palud-
minu hõljuvat olemust talud.
Iga hetke saad võlutult purki...
rõhutad häsi mu tahutud nurki.

Aeg jookseb, kui oleks tal rutt.
Üha valjeneb tuulekse nutt.
Viimasel hetkel saad parima võtte-
just sellise, mida kujutasid ette.

Mis kõrguisse viis-tõi ka alla.
Ööle kaissu endid täna ei kalla.
Uus päev toob veel kaunimad ajad...
lukust lahti teeb suletud majad.


Hirmutav kohtumine

Sa küsid:
Nagu hommikusest jooksust veel vähe-
hiljem lind lasi haledalt pähe...
Mida see päev veel endaga toob-
milliseid püüniseid salamahti koob?

Ma vastan:
Päev toob suled ja lendavad tiivad,
mis mind sageli endaga viivad.
Päev toob sukad ja hallika kleidi,
milles pitsilist mustrit on veidi.
Päev toob nurruvad kiisuga kingad
ja kampsikuks punutud lõngad.
Päev toob naeru ja veidike päikest...
õrna tuult, hoidmas käekest väikest.
Päev toob järve ja sinava vee
ning hõbedast ingliga kee..
Päev toob kuldse ja siidise pea...
end selleks kõigeks valmis sa sea.





Tuesday, April 21, 2015

Aumehe lahing

Hallrästas porivees
oma sulgi saputab.
Hakipaar kuldnoka pesa ees
end rahumeeles raputab.

On vanalinnud toidulennus-
naabrivalvet uskusid.
Vargad munajahi rännus
aga lapsi kiskusid.

See ilueedi vihmavee pealt
ühtäkki tõuseb hooga.
Hakke varitsemast sealt-
peletama vaenulooga.

Kui poleks andnud lubadust
kaitsta sõbra lapsi..
Siis hoiaks oma vabadust
ning kodus võtaks napsi.

Peab aumees maha lahingu...
üks - kahe suure vastu.
Kuub saab nokavalangu
ning peake mitu matsu.

Kuldnokad õhtul jõuavad
toast neil kostub kisa...
Pojad õhus sõuavad
ning tervitavad isa.

On rästaonu mänguhoos
mis sest, et vigane ja sant.
Ta kangelane selles loos-
kus elu kaitse ongi pant.




Elu päikene

Kui sa kunagi tunned,
et sul on raske ja valus...
Kui sa kunagi mõtled,
et midagi olulist
on puudu...
Kui sa kunagi mõistad,
et just mina olin
sinu elu päikene...
Kui sa kunagi taipad,
et minu jätmine
ei olnud parim...
Kui sa kunagi märkad,
et sa vajad mind väga...
Kui sa kunagi avastad,
et tegelikult oleme me...
nii sarnased.
Kui sa kunagi leiad
ülesse igatsuse,
mis meid teineteisega liitis...

Siis tule mu juurde tagasi-
kartmata öeldud sõnade pärast.
Mina olen juba ammu
kõik andestanud, sest-
ma ei oska pidada viha...
pidada viha inimese peale,
keda armastan.
Oma südames...ei ole mina
sinust kunagi loobunud.


Monday, April 20, 2015

Mõrsja itk

Armsaim avas mu lätte
kui usaldasin end tema kätte.

Udusulis vooderdasin pesa...
sööti jätsin kündmata kesa.

Mõrsja itk väisas emakoda.
Elu algatas seemneoda.

Aega kanda sain oma rüpes...
kuni eluke minu sees küpses.






Sunday, April 19, 2015

Koputus...

Avan vaikselt ukse ja sisenen pelglikult.
Esiti pimestab mind valgus,
mis eredalt vastu jookseb.
Enne veel, kui nägema hakkan
kuulen naeru ja rahulikku jutukõminat.
Kogu avar ruum on valget värvi.
Toas on laud keset tühjust...
Selle ääres istuvad pikkade
juustega lahkenäolised inimesed.
Nad vaatavad kutsuvalt minu poole.
Näen nüüd ennast nende seas.
Nii rahulik ja rõõmus...nii lahke ja armastatud...
Minu sülle sätib end istuma
väikene heledate lokkidega piiga.
Ta võtab mu käe, et ma teda silitaksin...
pugedes sügavale minu embusse.
Ma olen lummusest halvatud.
Laudkond naeratab siiralt ja soojalt.
Mul on tunne nagu ma teaksin
kõiki neid inimesi juba väga kaua.
Nagu oleksid meie vahel
katkematud armastuse köied...
just sellised nagu pereliikmete vahel-
tingimusteta ja andestavad.
Väikese neiu silmanurka ilmub pisar.
Ta vaatab mulle otsa ja ütleb:
" Luba mind ometi mängima-
ära hoia mind oma armastuse vangis..."
Peale neid sõnu imbub ta minusse.
Minu inimesed haihtuvad ning
mu ees on seesama suletud uks.
Ma tahan seda uuesti avada, kuid see kaob...
Ärkan pisarmärjal padjal.
Tüdruk minu sees aga koputab üha
meeleheitlikumalt mu südame uksele.


Kärekülm lumeahel...


Jäätunud muruga hoovis
vingub lumevalge kärekülm.

Härmatanud vangidena
naaldume teineteise külge.

Hõbeniidi lehviga oleme
seotud kannatustepuu külge.

Pisara soolavihmaga,
sulatame lumeahelaid...

Udusireenide huilged
vaibuvad peagi valukisaga.

Vaikuse hõljuvas käras
kurdistab nüüd helitus kõrvu.

Poeme kaitseks peitu
teineteise südameisse.

Murrame varjudest läbi,
et päike meis ei kustuks.

Kuniks silmis põleb lootusekiir-
pääseme ebamaisest hädaorust.






Ootus

Oma kambris sind ootan-
ust igatsedes vaatan.

Ma tean, et sa tuled...
kui põrgu ukse suled.

Ei hoidnud meid arm
ega saatus, mis karm.

Jätsid mind, et päästa-
piinavast valust säästa.

Võtsid karistuse kanda,
et mulle vabadus anda.

Pimeduses pead olema
ega pääse sealt tulema.

Lunastad igavest pattu...
meie teed enam ei kattu.

Ootan sind ikka - igal ööl...
mil kurbus on alati tööl.

Armas...-piin on nii elada...
veel raskemgi magada.

Kui su vaid tagasi saaksin-
su kõrvale alati jääksin.

Valuga südames elada raske-
meil taaskord koos olla laske.

Ei saa tundeid kellelgi keelata-
lõputult pisaraid alla neelata.



Friday, April 17, 2015

Kaitseingel

Ma tulin, sest sa vajasid mind...
Laskusin su peale
tuues sinuni oma valguse.
Sa ei märganud esiti mu kohalolu.
Rapsisid ja tõrelesid,
ohkisid ja kannatasid...

Sinu uskumatuse kaitsekilp
oli sama raske kui su valu.
Embasin ja kaitsesin oma
hõbetiibadega kogu su keha,
et saaksid vabaks...
Vabaks muredest ja itkest,
Vabaks kurjusest ja ahnusest.
Vabaks pahedest ja mürkidest.

Sa said vabaduse, et uuesti alustada.
Olin sinuga nii päeval kui ööl.
Tervendasin sind oma väega.
Juhatasin sind saama
paremaks inimeseks.
Õpetasin uuesti armastama-
kõike, mis on sinu ümber...
Näitasin elu,
mis pulbitses rõõmust.

Kuid ühel hetkel sa murdusid jälle.
Langesid uuesti kurjuse lõksu.
Sajatasid neid, kes sinust hoolisid.
Ütlesid, et ei jaksa enam elada...
Et ei jaksa olla
püüdlik, kannatlik ja hea.
Sa loobusid kõigist,
kes sinust veel hoolisid.

Mul oli piinavalt valus näha,
kuidas sa hääbud.
Sa tapsid ja mürgitasid
endale kingitud keha,
mida ma olin
iseenda arvelt taastanud...
Kuniks ühel hetkel-
saidki oma soovitud lõpu,
mida sa nii väga ootasid.

Kui sa vaid oleksid taibanud,
et ei olnud kunagi üksinda...
ning väärisid parimat,
sest eksimused andestatakse.
Kedagi ei mõisteta hukka,
kui ta püüab terveneda.


Thursday, April 16, 2015

Tantslev lembereis

Liueldes su käte vahel-
pilgud peatusid meil kahel.
Aeg  see seiskununa näis...
ohkas saal, mis rahvast täis.

Läbi muusika, siis meis...
tasa algas lembereis.
Keerles valss nii üle saali-
vaadeldi kui elus maali.

Liigutused õrnad, malbed...
mõtted puhtad - sõnad valged.
Pilgust sädemeid meil lõi-
hingematvat hellust tõi.

Õnnetunne põksus sees-
tormeldes seal eluvees...
Olla hetkes oli mahti
tantsiskleda tundeid lahti.














Tuesday, April 14, 2015

Lumelaul

Sitsi-kleit, sitsi-kleit....
sirts-tsi-rill, sirts-tsi-rill..
Hüü-it, hüü-it....hal-lal-lal-lal-laaa...
Laulavad siidisulgsed
kevadekuulutajad,
hommikul, mil jälle lumi
maad ja puuoksi katab.

Tru-mpu-rii, tru-mpu-rii...
hvuaa-hvuaa, hvuaa...
vi-vi-vi-vi trrrrrr-uaaaa...
Tervitavad nad pargis
valge vaiba all
küürutavaid siniõielisi.

Vidi-vi-tiit, vi-tiit...
prr-ta, prr-ta...hii-trrr, hii-trr...
Ui-ta, ui-taa, huk-kvataa, huk-kvataa...
Siristavad, kui ma  lõdisedes 
oma kevadmantlit 
tugevamini
ümber keha surun.

Üüü-it, üüü-it, üüü-it...
tiu-tiu, tiu, tiu, tiu....
prrr-prrr, vadi-vadii, vadii...
Kas sa ei tea siis-lilleke,
et suvekleidi aeg 
saabub alles siis, 
kui me laulame....
öö-pikk, öö-pikk, öö-pikk?...




Monday, April 13, 2015

Tik-tak

Tik-tak, tik-tak
tiksub valjult su peas.
Kaotasid enne,
kui märkasid võidelda.
Vajud oma rusutuse rüppe
ning lahistad nutta.

Tik-tak, tik-tak
tiksub ikka su peas.
Väsid enese haletsemisest
ja vaatad kella.
Pilk klaasistub
number ühe peal.

Tik-tak, tik-tak
tiksub ta seal.
Jookseb juba
mitmendat rigi.
Jälgid, kuidas
vari seierit jälitab.

Tik-tak, tik-tak
oma raskust veab.
Iga sekundi järel
end seisma seab.
Nii tore oleks olla
see lühim.
Kulgeks oma rahus-
just nii aeglaselt.

Tik-tak, tik, tak
sind mõtteisse veab.
Sa ei kurvasta enam...
Mure väiksem näib.
Kuni kell tiksub-
algab uus ring.
Lüüasaamine
sunnib tõusma ka  sind.

Rahalutikas

Pettumuse tinaraske koorem,
kasumiiha veel toorem...
Mu õlule raksatas-
argihallusest tuksatas.

Näris rahalutikas armutult keha-
riisus krabinat ta mädanenud reha...
Tema aplus tegi hirmsasti viha.
Tekitada püüdis tulutult iha.

Püksisäärde kui takjana ronis...
Võimukalt irvitada siis sonis.
Verele küünistamise valus-
salaplaanide suppi mult palus.

Kaitserüü tundus ääretult tobe.
Põgenema pidin olema nobe...
Kas nii madalal on väärikuse latt?
Mammonal suust nõrgub nakatav tatt...

Sunday, April 12, 2015

Süütasilmne talleke

Maga, maga mu
süütasilmne talleke.
Õndsalt unenäos ringi veel kepsuta.
Just nii rõõmsalt ja vabalt,
seal valendava pilvetombu pehmuses...
Just sama eredalt, seal valguses,
mis teemantjalt kumab.
Lõbutse veel hõbekuu paistel-
joostes käsikäes tähelastega.

Ronige värve paitades
vikerkaart pidi ülesse...
Vallatledes mängige
virmaliste embuses.
Laulge ja lustige
Linnutee tolmjatel radadel.
Tantsides kosutage end
Koidukuma nektariga-
Saturnirõngastest keebid
soojendamas teie
elust pilbitsevaid kehi.

Viibi veel seal,
kus miski pole võimatu.
Korja süli täis-
unistustekilde,
mis kui merekarbid
uneliival helisevad.
Ma olen su kõrval,
kui silmad avad.
Silitan su läikivaid inglilokke...
Kulge lõpuni oma rännakuteel-
aeg-ajalt unesuiselt naeratades.
Sinu õnnest õhkub
südantpeatavat õrnust.
Maga, maga mu
süütasilmne talleke.



Soine tühjus

Tantsite, kiigute, liigute tuules...
Endid jäädvustada palute mul luules.
Oooo väikesed ja jändrikud puud...
mil mu juusteis vallatleb tuul.

Oksteraginast, kohinast, mühinast läbi...
Samblasse kukkumast tabas end käbi.
Maa on talvest veel külm ja rõske...
Päike ei hellita mu luitunud põske.

Linnukste laul keerleb ühtseks loos,
milles kevad ihkab sündida soos.
Magusat hõngu tasa ninasse peita...
Õitemeres mu põlvile heita.

Pilk lendleb tühja maastiku peal...
Hiirekõrvus kased mängivad seal.
Sukeldun kure huilkega vaikusse...
Silmapiir hajub uduselt tühjusse.


Saturday, April 11, 2015

Tuuletõmbuses...

Kuula mind!

Lihtsalt  hoia enese lähedal.
Ära vaata minust üle-
vaata minusse...
Ole kannatlik- palun...

Ma tõeliselt proovin.
See... on minu jaoks tähtis.
See, et me võiksime olla... -
õnnelikud teineteise kõrval.

Ma tahan..., et ma
armastaksin sind.
Tunneksin sinuga
tõelist lähedust...-ühendust.

Näeksin sind... sinu endana-
just nii, nagu sa
tegelikult oled.
Ilma, et mina peaksin
olema keegi teine.

Ma vajan loomulikkust!
Ma vajan siirust ja rahu...
Ma vajan ennast koos sinuga...-
nii, et me kumbki ära ei kaoks...-
tühjusesse ja valedesse.

Ma ei tunne sind-
ei tea, kes sa sisimas oled.
Sa ei näita mulle oma tõelist palet.
Ei usalda mulle... avatust,
et lasta meil tõeliselt koos olla.

Ma olen rahutu!
Sa oled mu kõrval...
On pilt ja on muusika,
aga need jäävad kaugeks!

Ma vajan midagi,
mis need mulle
lähemale tooks.
Midagi, mis
need minusse kirjutaks.
Ma vajan,
et sa avaksid ukse...

Kas meil on aega,
et teineteise tuumadeni jõuda?
Kas me tahame sinna jõuda?
On see midagi,
mida peab ootama ja otsima?

Soovid sa üldse...
mind avastada?
Näha, mis minus
tegelikut peidus on...
Tunda, kas see ongi see,
mida sa vajad?

Kas sa ootasid just mind,
et täita selles elus
kõik see,
milleks sind loodi?

Kuulan sind...
avatud ukse lävel-
tuuletõmbuses!



Thursday, April 9, 2015

Memmeke

Hommik ja õhtu
saab kauneid lugusid täis,
kuis memm taas poes käis.

Wednesday, April 8, 2015

Kosjamees

Tule mu juurde-
põlvili laskununa
saad vasaku käe.

Uputus

Taas ujub põrand
ja merehaigeks jääks.
Naabritest on villand-
end asumisele sääks!

Kutsun torumeest-
kelle abi oleks hinnas.
Saan lahti veest,
mis kallis on linnas.

Istun vettinud põrandal-
käterätt peos.
Kass magas verandal,
kui toit oli leos.

Tuleb silitab sääri
ning nurru mul lööb.
Ta nälga ei vääri
ja lõpuks nüüd sööb.

Trepist üles siis läheme-
Miisukesega koos.
Teed juua soovime,
kuid tühi on toos.

Avab ukse rutates
higine mees.
Suhkrut laenates
lödistab sogases vees.

Kõksume naerda...
Seda ikka ju juhtub!
Saame valida,
kes kuidas suhtub.


Vari

Kui sajaks sigu
taevast alla vihmana-
ei pääseks pasast.

Laenatud aeg

Laenatud ajas elada
ning öösiti rahus magada,
kui igal päeval on uutmoodi lõhn,
toiduvaeguses keha on kõhn.

Oleme need, kellena sündida saime.
Mõni valis looma, mõni puu, teine taime ...
Süda pulbitseb sees ja lööb,
väikseim neist "ainult" amööb.

Ohjad kätte on haaranud inime.
Unustanud  aga, kust tulime.
Vahest piinab, siis alatult tapab...
End oma ihade alla matab.

Valu tundma keegi ei peaks,
kui ta seda juba valides teaks-
poleks meil, linde, loomi või kalu...
Otsiks vähem hingavaid palu?

Võrdväärselt kedagi ei kohelda.
Arguse eest saab otsemaid nuhelda.
Suurema jõud jääb alati peale...
pilge saatjaks, südamest heale.

Võimsaim meie liigis on raha.
Selle nappust keegi ei taha.
Lunastab euro kõik alatud patud...
ükskõik, mis jamasse satud.

Laenatu aeg, aga tuleviku tarbeks...
muudab maailma järk-järgult kargeks.
Iga päevaga kahaneb tee lühemaks...
Eluvorme jääb üha vähemaks.









Tuesday, April 7, 2015

Mehed...

Eile õhtul käisin kuulamas,
kuidas mehed oma luulet esitasid.
Uksest sisse astudes,
tabas mind kohe
teatud selguselaine.
Mõistsin, et ajaraiskamist
enesele hiljem ette heitma ei pea.
Kaur istus baarileti ääres.
Ülejäänud luulemehehed
nurgas diivanil.
Tegin oma elu järjekordse blacki.
Küsisin, sellise hästi õrna ja meloodilise häälega:
" Kas siin hakatakse luuletama?"
No ma ei olnud selles kohas ju varem käinud:)
Sain vastuseks: " Karta on, jah!"
Kuidagiviisi õnnestus mul enesele
tühi laud, lava kõrvale, sebida.
Olgu juba etteruttavalt öeldud,
et õnneks ei pidanud ma sinna
piinlikus üksinduses istuma jääma.
Niisiis...tulid mehed lavale.
Siim, kelle esitus oli väga elav ja lõbus
luges ette oma teoseid-
tõmmates publikut enesega rändama.
Justkui stand up comedy:)
Eriliselt pani mind mõtlema tema lause:
"Olen oma ema tütar..."
Pikemalt ei hakka ma siinkohal teemasse süüvima,
aga ma tean, mida sa tunned :D
Mul on kolm õde!
Isa soovis, juba esimest last eostades, poega...
Laval käis mitmeid huvitavaid ja omapäraseid luulemehi.
Robotite kaklus oli tõeliselt inspireeriv:)
Mul hakkas kohe film silme ees jooksma...
Ja siis jälle see Kaur.
No on ikka mehele hääl antud!
Sobis ideaalselt ta luule ja välimusega...
Selline õrn ja malbe...
magus ja ohtlik samaaegselt.
Kas siis ikkagi on vahet meeste- ja naiste luulel?
Minu arvates...oluliselt ei ole.
Eriti, kui me räägime proosast:)
Võib-olla on meeste omal lihtsalt karvasem tagumik.
Lõpuni ma jääda ei saanud...
Koduteelgi veel püüdsin analüüsida,
kas minu luule on imal ja läbinähtavalt naiselik.
Teate- muidugi on...aeg-ajalt.
Ma sõidan tibukollase Volkswagen põrnikaga
üle maailma roppuste...neid puudutamata.
Tuhisen Nato hävituslennukiga
läbi kurjuse...seda ümberkirjutades.
Ma ei saa sinna midagi parata,
et ma selline armsake olen.
Kuigi ma püüan olla oma isale poeg-
jään ma tema jaoks siiski
alati vaid pikajuukseliseks hipimeheks,
keda ekslikult tihti emaseks peetakse.





Sammhaaval

Mäe all seistes näed uue tee algust.
Hakkad ettevaatlikult ülessepoole rühkima.
Sinu sammud jätavad endast maha jäljed-
Sa tead, et neidmööda oskad alati tagasi minna.
Kohe kui avastad ennast mõtlemast, kuhu see tee viib-
kaob julgus edasi liikuda.
Leiad endast jõudu, sest kõik tundub nii põnev...
Mis võiks küll valesti minna ?
Seda teed mööda on ennemgi käidud.
Veel mõned arglikud sammud...
Näed- veel keegi teinegi on kusagile teel...
Mitukümmend pisikest konna hüppab samadel radadel!
Naeratus kerkib huulile ning rahu saabub hinge.
Jah-ma ei ole üksinda !
Niisiis...kui palju on veel minna?
Mida ma hakkan ülesse jõudes tegema?
Miski siiski tõmbab sind magnetina edasi.
Veel veidi- ja oledki seal.
Hingad rahulikult ja näed, et siin polegi midagi...
Roheline ja rahulik maastik - ühe üksiku kiviga.
Kivisse on raiutud sõnad, kellegi teise siinviibinu auks.
Kivi on soe ja samblatu...
Teedmööda on tuldud...siin oldud...ära mindud...nüüd tagasi?
Leiad otsetee mäenõlvast alla.
Kuuled veel tuult sosistamas oma kõrva...
"Tee läheb edasi!"
Uue tee algust sa veel ei näe.
Enne pead selleni kõndima...
Kuhu see viib? Kes sind sellel saadab? Kellega ristub sinu tee?
Saad teada, kui otsustad edasi rännata...

Monday, April 6, 2015

Hingede org

Ööpimedus endaga ärkamist toob.
Armu nautimist kerjavaid hingi loob.

Igaüks neist sooviks täita Ta voodi-
soosituks saada erilist moodi.

Juuksed hõljuvad tuules ja kleidiksed üll.
Valituks saanu keha katma jääks tüll.

Siidlinade vahele heita saaks loa-
tähistaeva alla seatud toa.

Näitsik täidaks iga viimsegi soovi-
roosiõiena ehiks südamehoovi.

Neil hetkil kõneleks tummuse keel-
valgust täis saaks mõlema meel.

Kajaks valust hüljatud hingede org,
sest Sina oled nende kõikide Lord.

Piinav ootus trummeldab südame sees-
seni, kui seisma jäädki mu ees...


Allumatus

Igaviku kuristikku,
altilt igaüks ei kipu.
Nutuvõre huulil,
rühib alluvuse tuulil.

Kõnnib sirgelt-
ärkab virgelt.
Nõustub tihti pimesi,
ootab muutvaid imesid.

Naeratab, kui kästakse,
muidu lahti lastakse.
Unistused matab maha,
vaatab aralt selja taha.

Välja tulla ringist-
tõusta piinapingist.
Julgust leida polegi,
ega soovi olegi.

Pimendunud silmad,
üsna sompus ilmad.
Päikest siis ei näe,
kui ette paned käe.

Luba endal elada-
unusta, kuis halada.
Ava harjumustevöö,
õnne endasse nüüd söö.

Kirjuta end tulevikku-
unistuste ajalukku.
Igaviku kuristikku-
rahulolu ligistikku.

Joovastuse lobudikku-
vabaduse sügavikku.
Armastuse sülemikku-
Õõvastuse tühimikku.