Vabadusvõitlus

Nii lamas
Lootussina,
kus viskisurm -
ning karm
ja haavumus...
Seal all
ei olnud armu,
kui kõneles
Irv-taktitus,
kuis kulges
Vabadetee -
lahingusse viiv,
püüdmaks soojust,
leidmaks õiglust,
saamaks elu...
Alamad ei naernud -
väärikusetempel
oli sulgenud
nälginud suud.
Nad ootasid,
mil Ta
uuesti hingama hakkab...

Aegadelaius

Aastaringe
sisse vead -
on öö
ja päev
nüüd varjus,
aegadelaius -
kesk talvevett,
kohtub
me kätekett,
kus suhkur ja sool,
arglik hool -
tõmbab ja ootab,
kokku kootab...

Pisarvabadusse pagedes

Su asjus
pidajaks
ma püüan jääda -
see nõnda
raske on,
sest kamm
mu lokilistes juustes
 - karm...
vaid sakutades
tirib peegli ees,
kus naeratamas
pisarvabamees,
kel rätitult
paljas on rind,
kui lohutavalt
kutsub ta mind...
Ja ma pagen -
ei näe
enda taha,
kõik olme
jääb kaltsuna maha...

Surmakaljul

Piiskhaaval
täidan su klaasi,
sest valu on
tulvama löönd -
puu üksikult
seismas kaljul,
kui juured
tal läbi on söönd...
su hape,
mil hävitav mõju -
saad ise
kogeda pea,
mis tunne
on oodata hääbu -
sel mäel,
kus lumi ei nea...

Libastus

Sel kirmetunud,
hädalisel jääl -
veel libastudes
püüad püsti jääda,
kuid külmus,
nagu hästi näed,
on halvanud
su kindasoojad käed
ja naerulohkudesse
vajutanud valu -
ei armuandmist
enam küll ei palu...
vaid kukud viisakalt,
selg sirgu jääb,
sest hingenaerul
alanud on hääb...

Klaasmajake

Mu klaasist maja
seisab künka peal -
on sees nii soe,
kui õus pime-külm...
Toas lumevaiba
kerin vaikselt maha,
mis aplalt haaraks
sind kui mesivaha -
enda sisse
talveunele...
Seal kaminate valges,
joodan sära -
nii uinutavat,
sulle ette näht,
kui kasvatan su
õrna viljakeha,
mil söömiseks
on juba
piisav maht...

Jõudsin sind ära oodata...

Vaid hetkeks
sind nägin
ja piisas,
et teada -
sind olengi
oodand...
Mis järgneb,
see tuleb
ning tulvab -
täidab
joobmuseveest -
hoiab valguse sees...

Vallid

Kaanetas mu talv
su tiigijää -
on kinni külmunud
nüüd au ja uhkus
ning rahulikult,
peegelpinna all,
kus vetehoovustesse
kuhjunud me
suhtevall,
saab arutada,
kuidas, mida tehti
ja alustada
uusi soovilehti.

Läbipaistev lumm

Ja seal
ta laulis -
läbipaistev naine.
Voogas
ülesse, alla -
näis ebamaine.
Tegi hingetuks
ta vaimukaine!
Nüüd mind
kummitab...
ta lummav
ilupaine,
mis sädeles,
väreles
ning omakeskis
mõnules,
sest tajus
üsna hästi -
mind tema
võimu kästi...

Ja tulvab...

On seda kõike,
minus hetkel
nõnda palju...
Kui poleks
tunde mul, ...
siis kirjutaksin täis
Te internetikalju...
Siinkohal vabandan -
ma püüan
jääda vaikseks
ning üsnakohe
suruda end paikseks,
kuid...kui õhtu oli
eile nõnda lahe,
siis väikseks
jääda võib
mu hingetahe...

Su soovi täidan...või siis pigem mitte

Sult küsisin,
et mida soovid
jõuluks...

" Kas paelavärvi
tahad teada - arm,
sest ainult sind,
ma nõuan omale -
on karm?
Sa paberiga
ära ennast vaeva -
ei tahaks pusida
vaid sõlmi...
lahti kaeva."

Nüüd olen
kimbatuses,
sest ei
suuda mõelda,
mis vanataat
võiks küll
mulle öelda,
kui Eevarüüs
ta kotist
välja astun...

Kas äkki rabandada
sellega ma katsun ?

Kes siis lastele
viib kätte kingitusi,
kuulab ära
nende tehtud luuletusi?

Ei saa ju mina -
päkapikumütsis,
luua Püharõõmu,
ühes väikses jütsis...

Ära paista nii palju...

Sulen silmad
su ees,
kui paistad
mu peale,
sest soojuses
nõnda ju teht -
kui mõnuled
rannas või
voodil,
mil laiutab
päikeseplekk...
Sa mõtled -
ei soovi
sind näha,
kuid ausus
on hoopiski siin...
Su lähedus mulle
on alati -
üks...pimestav
naudingupiin.

Tundmusi

Ma vaatan
su keha -
ja vappuvat ilu,
mis muusikast
läbi on imb...
Vabad juuksed -
ning rindade pilu...
Kas haprusel
polegi vilu?

Leinan su juukseid...

Päriselt ka -
ma ei mõista,
miks lõikasid
juukseid -
ei hõiska!...
Ohh...lokid -
nii pehmed
ja valged -
katsid
heleda väega
su palged...
Kuis laskuda
saan nüüd
su hange?
(Kuigi tahtmine
selleks on kange...)
Pole ealeski
armastand meest,
kes ei kohiseks
vaimsuseveest...
Ja seda
su traatides oli -
nüüd laiutab
pealael vaid tali...
Pagenda ennast
jah...metsa...
ehk saavad
seal mõtted
must...otsa...
Ma seni siin
leinan su ilu -
ja mütsi all
olgu sul vilu!

Mõttenegatiiv ...

Mälufilmi
hetke,
kinni jäänd
on kõnd,
su hääl
ja lõhn -
nüüd kaadritesse
voogab,
kulgeb
vagudena -
Kõhn...
Seal tärkab
mõttemullal,
su istutatud
naer,
kus -
kahtepidiõis...
vaid paistab
mulle -
pühib
negatiivilt,
tolmu-mulle...

Klaastiaar

Mu käes su
külmailu
klaastiaar -
sealt pudenemas
mõru-mõnu...
laastu,
mis hapralt
huulile sul kisub
kibeduste paastu
ning soovimatult
pageb seekord eest -
jälgides
vaid pisarnurgas
värisevat meest,
kes ajakiuste
leidis kodutee -
liighilja,
läinud eduvee...

Öökuninganna

Heaolulinna
jääb nüüd
tukkuma -
ei liigu edasi
vaid kerib ...
nukkuma -
Öökuningannana
end riietab
seal lahti,
võlub
armuvalust
nikerdatud tahti -
sääb kuhjadesse
kasutatud hilpe,
hoiab südameid,
kui karastatud
kilpe...

Härmatunud algus

Härmas
aiakaunitar,
ses videvikuloos -
saab seista
küünlapaistel õrn -
kui...lumevalge roos...
Ning ümber tema õie
kumada üks helk,
mis sätendavas külmas,
paistab silmapete pelk...
Kuis tõuseb
jäätund varrelt
elavlille hing -
ja tukastada lehel,
suudab joovastuse pind?

Sahaootus

Mu tuuleklaasile
nüüd langeb
märgi helbeid,
mis lobjakana
valgendavad tee,
kustmööda
kulgema pean...
üles-alla,
hange -
veeäärel laiutab
end pime-kindel...lee.
Küll -
kojaline kraabib
oma tahtsi -
siit-sealt
vaid kadub
mõni üksik plekk
ning metsavarju...
ohutusse...kindel,
kus veidigi on
väiksem pilvelekk -
ei jõua ilma näota
pakitud kopvek,
kes ootab päkameest
ja sahaaja algust...

Langemine

Kallis,

kui ma langen,

kas püüad mind kinni –

õrnaks jäänud

ja valusa liha,

mil kõigest

on sisemas villand

ning elujanu

kui sõrmedest pilland?

Kas haarad mu

jäätunud käest,

pühid pisaraid

nuttude väest

või lased kukkuda,

vajuda alla –

hirm surma ees

silmale valla;

krahmad käega

vaid tühja tuult,

pühid lehti

mu laubalt ja luult?