Teine vaatus

Pesast
väja kukkunud
poja,
küüntega
end kinni -
püüab
üles ronida,
hääleke
ei pinni,
hüüda appi
Ematiiba -
maa on
kaugel all,
lilleõites
imeb piima
kitsekese tall...
On´s see ebaõnn
või saatus -
Õrnus versus
Teine vaatus?
Väike
elutombuke
armas on
ju Omale...

Varbad

Su varvas, 
märjavõitu 
värskel murul,
jalg ebakindel, 
värisemas kand -
mu Maale jõudis,
kobamisi niites,
käib ringi
hoolitsetud Hiites,
kus varjuhoius
oli minu Rand...
Liiv valge,
uduvines puud,
veekohin,
vetikate luud
ning südamele hoitud
väike paat,
mis nüüd
küll tundub
nagu odav laat,
kus kauplemine,
järjekorramurd -
mu kaunis Üksindus
on kohe võtmas tuld.

Minek...

Jää minekut
ma kuulsin -
kõlas hele praks,
kui sõrmimööda anti 
üsna hale laks...
Läks lauldes
olnud paine,
sai vabaks
Omamaa -
viis hulpiv külmalaine
Su lõpuks minema.

Grimassid...

Pilvepaadil
liivaranda, 
üle valge vee...
Seljatatud
jää ja lumi, 
raske külmatee...
Jõudmiseni
kannatatud,
piinatud grimass,
varrukaisse
surutud,
Pikaküünekass...
Pobiseb vaid
jõudesõnu,
vastusteta piin,
ootab koidu
naasemist -
plahvatuslik miin.
Kogu õue
vaikseks kajab,
mineviku norg,
päiksepaistel
püsti ajab -
nukrasilmne Sorg.

Mu vaikiv õlelill

Su õit 
ei jõudnud
puudutada
aasal eha...
Sa lamad
vaikides
kui õlelill,
mil elu oli...
Nüüd on
jäänud maha...
Vaid koltund
üksinduses
kajab valus kell...
Ei sidund juuri -
mulda, südamesse...
Ei hingand
lehekesed
kordki suvist kuud -
vaid rütmiliselt
heitsid
endid maha,
et alustada
saaksid
uued puud...

Vabadus

Võib vabaduses
sukelduda tühja,
kus pilvepiir
õhk-õrn 
ja kaduv näib...
Seal tusamatti
tibutada käike,
kui uduhalli
kaotatud on hea
ning hinge hoides
kuulatada-
praksub päike,
end puhanuna
särama kui sead.

Lumekee

Lumeloori peitub
värske kevadneid
end riietama lahti...
Urva silmaveest
saab valge leid,
mis külmetab
end jäätund
lootuskeeks.

Vaikuselapsed

Meie sees 
on vaikus -
ja lapsed
ja naer...
Meie sees
on paitus -
ja nutud
ja raev...
Meie sees
on laitus -
ja soovid
ja vaev...
Meie sees
on näitus
ja maalid
ja kaev...
Kõik koos,
üksühe käes -
sa kas hoolid
ja hoiad
ja näed -
või heidad kõrvale,
trambid
hallikaks juust,
voolid
enesest nukku,
mis portselanluust...

Mõttekoopad

Mõttekoobastesse
sukeldudes 
katad pea...
Võiks näha
palju kolle,
kuid sul veab -
vaid lillemeri,
lõhnav aas
ja liblikas,
kel tiival
tantsib laas...
Ei ole sinus pattu -
hirm on asjatu.
Me unedes
ei kattu -
tundub alatu.