Ootus

On virsikõhavad
ta põsed,
läigib särav juus,
kevadtuules
vallatlevad
pehmed sõnad suus...
Laps kasvab
kaunis emapõues,
luues seda ilu -
ei hetkekski
ei ole temal
õrnas ihus vilu...
Käib tasatulel
podisedes
eluandmismäng -
tütart kodus
ootab juba
üles säätud säng...

Kosjamees

Vargareo -
näe seisad,
sammas,
kullane ja läikiv...
Sinu peale
valuhammas
ihub ammu -
vaikid!
Eemalt kiibitsed
ning keed -
ei oska anda rahu...
Avastasin
sinu tahtsi
endas uue tahu -
lepliku
nii alalhoidva,
sõnatuna tumma...
Oh mu armas
kosjamees -
ma põlastan
su lumma!

Salumaa saladus

Sulab välja
lumeveest
õrn tõde -
otsiv silm...
Ontlikuna
helib teda
päiksepaisteilm.
Puulaastudes
kui salumaa
end püüab
saada korda -
vikersinas õiekest
ei soovi
Nukrus murda.
Nukk närtsib,
kiiva kuuma ees,
on eland varjuelu:
nüüd lagendikul
püherdab end
tärkav linnamelu.