Uue algus

Muutub aeg ja muutub maa,
sinna parata ei saa.
Päike varju kannul käib
vahel elu raske näib.

Rõõm ja naer on käsikäes,
kurbus pisarate väes.
Helgus lootusega koos,
valus okastega roos.

Tuuleiil meid jahutab,
meri tormis vahutab.
Igal asjal ots ja algus,
ööle järgneb päevavalgus.

Tuksub süda elule,
väikelapsel lelule.
Algab uus, kui ring saab täis-
kõik, mis vana, unund  näib.

Peegeldus

Ma tundsin, et sina oledki mina.
Mul oli sinuga nii neetult hea.
Arvasin, et õnn olema peabki rahutu...
et armus olles kaotadki pea.

Nüüd olen täitnud
sinust jäänud tühimi.
Leidnud ülesse
oma enese tee.

Armastan iseend, kui tervikut.
Jah armastan, jumaldan, ihkan...
Tunnen hellust ja sidet nii suurt.
Mõistan alati, kust puhub muutuste tuul.

Kas sina märkasid mu ilusaid jalgu...
minu kaela, kaunist kõhtu ja lõhna?
Nahka, mida puudutada on nii hea?
Kas otsisid mu silmade sügavust?
Leidsid ülesse pisarate taguse vikerkaare?
Kas hingasid minuga samas rütmis?
Soovisid olla vaid minu lähedal?
Kas imetlesid mu lihtsust ja ausust?
Olid tänulik maailmale minu eest?

Hoian endal käest...
Ja tead - muud ma ei ihale.
Ei igatse suudlust või võltsi paid.
Olen parim kaaslane iseendale...

Täidan kõik oma ammused soovid.
Ka need, mis sulle olid liig.
Kulgen valuta ajaga edasi...
südames rahu ja silmis on naer.

Vahel vaadates peeglisse...
näen enda asemel seismas sind.
Oled osakestena jäänud mu kehasse.
Pilt reedab, et elad mu sees.

Päev-päevalt kogun jõudu ja hävitan...
sinu jääke, mis sügavustesse kinni on jäänd.
Hoolimise, koondan ja hoian ma omale-
siirusele olen ma alati truu!

Ärkamise valgus

Hommiku koites
saabub tuttavlik pilt.
Minu voodi...
Minu tuba...
Ma olen siin!
On valge ja helge.
Tõusen üles ja sirutan end...
avan akna.
Teekannu valmis siis sean.
Mõtlen ikka veel unenäo peale...
Süütan viiruki - puhastub õhk.
Greibi mahlane hommiku tervitus...
pai kõhule,
siis soojendav dušš.
Veel tunnike joogat,
et lahti saaks meel.
Hingan sügavalt...
lõdvestun veel.
Ühtäkki saan vastuse
oma öisele loole.
Tean nüüd, mida öelda soovis see retk.
Minu hinges pesitsev laps...
annab käe-nüüd on meid kaks.
Sosistab inglike kõrva:
" Sa tead, kogema ka selliseid tundeid sa pead.
Uni vahend on, mis karastab meid,
et siin maailmas saaks kaitsta me end.
Oma valust leia ülesse jõud!
Sinu siirus on kurjale õud..."
Olen rõõnus, sest tunnen ja tean...
vahel äratus on ülimalt hea.
Riietun ning valmis end sean.
Võtmed kotti
ja väljudes siis...
unenäost saan ma ometi priiks.

Tibuvalge puhtuse rüü

Valge pajukassi pehme käpp. 
Kaseoksal puhkev väike täpp. 
Apelsiinlikult magus on õhk...
uueks loomise kunstil on rõhk. 
Kibedus välja vuliseb seest.
Kogub jõudu uuest eluveest. 
Iseend tervendab tärkav maa.
Kauem surmaküüsis olla ei saa. 
Parimaid vilju luua on soov.
Meisterlikul lähenemisel alati loov. 
Lõpeb üks ja algab uus...
teekond, mida tunned oma luus. 
Tibuvalge puhtuse rüüs...
eluring end meie kõigi EMALE müüs.

Uneriigi rahu

Sünkja pilvepiiri vahel
sirutab end unine päikesekiir.
Härmatunud heinakõrred
ümisevad talle tervituseks tuuleserenaadi.
Kogu sinetav metslillepere
seab naeratades oma õiekroonid
taevase kullakera poole.
Lüürikud asuvad oma hingeiluga
lauldes maailma pehmendama.
Magage ja olge veel kaisus...
Ärgates kandke edasi seda rahu,
millesse uneriigist saabute.

Lihtsuse lumm

Imeline viibimine kuldse päikese all-
kauni hingega,
mil hetkedel on ülim väärtus.

Kerge, nii kerge on rääkida,
kui saad võimaluse
siiruse sügavasse pilku sukelduda.

Mõnus, nii mõnus on kuulata,
kui sõnad silitavad sulgkergelt
kohalolemisest erksaid kõrvu.

Hea, nii hea on tunda,
et mõistmiseks pole midagi vaja,
kuna tajumine toimub samal tasandil.

Lahe, nii lahe on kulgeda,
jalgadega maad puudutamata...
üheskoos võõrast teed avastades.

Rõõmus, nii rõõmus on hingata
endasse energiat,
mille üheskoos meie ümber koome.

Salapärane unelemine hõbedase kuu paistel-
käte vahel, millest paremat paika
pole tundnud me eal.

Lihtsuses olla ja lummuses ELUKS eneseks eralduda.
Sõrmeotstega aeg-ajalt teineteise pihku silitades-
saabub rahulolev vaikus meie hingedesse.

Sammuja

Tunnen, kuis hingad mu kannul-
saadad mind rahutul sammul.
Käed põimid ümber mu piha,
tajun sügavat, austavat iha.

Sind näha nii väga ma sooviks-
tõeliseks meid muuta ma prooviks.
Kujutlusmängudest  olen väsinud,
loobun seekord sinust haavunult.

Siirad sõnad ja avali meel-
pole ealeski olnud su keel.
Soovid vaid, et valmis pean olema,
sinu  kutsumise peale tulema.

Neil hetkil, mil mina sind vajan-
tahtevastaselt mu eemale ajad.
Aeg-ajalt endast märku kui annad,
 justkui ärevust seljas sa kannad.

Võtab pahameel võimust mu eest-
tunnete segadus keeb minu sees.
Selle asemel, et armastada lasta,
lubad kurbuse silmaveel mind kasta.

Kordagi küsimata, mida ma soovin-
või oma ellu tuua ma proovin.
Need sammud, mis saadavad veel,
peagi eksivad tundmatul teel.

Vabaks kütkeist mul saada käsib-
hing õrnalt, mis ütleb, et väsib.
Eal ei hinga sa enam mu kannul
ega saada mind rahutul sammul.