Väerüüsse mähkunud alatu nali

On sulle kunagi öeldud ...
pead olema vaga?
Oled kuulnud, kuis sõber
naerab sind taga?
Oled küsimata, pea norus
edasi vindunud...?
Vastuseid enese seest -
end otsima sundinud?

Kas mõistsid ehk hetkel
üsnagi haljal...
mis väerüüsse mähkunud
alatul naljal...
on enesekaitseks
viimasel hetkel
lausuda rännaku viimasel  retkel?

Kas leidsid sa tee
oma enese tõeni?
Jõudsid ujuda
siiruse algse jõeni?
Avastasid sellelt kaldalt
andeks andmise roosa õie?
Uhusid puhtaks meeltesse
peitunud mürgipõie?

Millise astmeni lubad tõusuveel
seekord tungida?
Kas märkad õigeaegselt
teda tagasi sundida?
Leiad endas ülesse
ürgse jõu?
Julged enesekaitseks  kõmiseda
kui koletu kõu?

Millal sinu hinge on taas
RAHULE kodu loodud?
Sinu kindlameelsus
varga poolt tagasi toodud?
Millal tekkinud kirgastus
leiab viisi tuksuda...
valu ja kurbuse hingesügavusest
tagasi kutsuda?

Kajakas...

Kajakas-haavatud tiivaga...
Võitleb ellujäämiseks piinaga.
Maha tilkunud verine rida...
Keegi ei märka, mis linnul on viga.

Üks jooksja kord pilguga viipab...
Sörgisammul siis edasi liipab.
Nii vapralt siin täiesti üksinda...
Võitleb...ei taha veel magada.

Raske tunda on seda valu...
Tunnen-kauem mina ei talu.
Pööran pea, hingan vaikides endasse...
Pisarad koheselt voolavad silmisse.

Juba nutan ja nuuksun-ma karjun...
Ebaõiglusega, kas ära ma harjun?
Näha valudes elusat hinge...
On minu jaoks liiga suur pinge.

Vaatab otsa mul meeletus ängis...
Miks elu selle teele mul mängis?
Tunnen abitus kasvab mu sees...
Pakuks tröösti sel viimasel teel.

Veel hingeldab-leidnud on rahu...
Leppinud sellega-minusse ei mahu.
Suleb silmad ja vaikib ta hing...
Enam tuksumas pole ta rind.

Lahkus teiste seast hall kajakas...
Järgmises elus soovis olla majakas.
Vilkuda öösel, et laev jõuaks randa...
Sõbrad saaksid seal kinnitada kanda.

Õhupüssist vast keegi ei laseks...
Naljatilgad-saaks-sulataks vaseks.
Plingiks öösel, hoiaks ohutu mere...
Südamesse voolama jätaks kajaka vere.

Torm

Iga torm ühel hetkel kord lõppeb...

Maha rusud ja mure on jäänd.
Tuleb leppida sellega, mida näed.

Vihm ujutanud maad...
Tuul laastada saand.
Õhus müristanud äike...
Pole paistnud päike.

Iga torm ühel hetkel kord lõppeb...

Tärkab elu, kui selleks saab jõu.
Ära hoidma peab järgneva põu...

Algavad koristustööd.
Murest unetud ööd...
Maha võtma peab palju puid.
Toitma koduta jäänud suid...

Iga torm ühel hetkel kord lõppeb...

Õhu pingetest vabaks on löönd.
Mõistad seda, kes on tõeline sõber...
Kes kasumiahne,
kes põder.

Iga torm ühel hetkel kord lõppeb...

Et ellu uut valgust tuua-
Aidata maailma paremaks luua.

Maailma seina värvimas

Rukilille õites sinamas põld...
Igatsen seda, et toetaks mind õlg.
Keegi lehvivaid juukseid mul silitaks...
Malbelt, mõistvalt alati naerataks.
Kõnniks üheskoos läbi heina...
Värviks rõõmsamaks maailmaseina.
Nopiks marju, mida kasvama loodud...
Kosutaks keha, mida kevad on koonud.
Tõmbaks sõrmega läbi eluveest...
Enam haiget mul eales ei teeks.
Hoiaks südames austuse väe...
Ulataks tulevikule arglikult käe.
Sammalt kividel soojalt kallistaks...
Imbuks maapinda-muutuks allikaks.
Seisaks puuna pimedas metsas...
Kuni jõud on lõplikult otsas.
Asuks uuesti otsima sind...
Kuni õnnest rõkkaks mu rind.

Linnulaul

Üks linnuke laulis kord oksa peal...
Ei mõistnud tema sõnumit seal.
Ta aina valjumalt lõõritas siis...
Üha nukramalt kõlas ta viis.

Lii-ri-lii, lii-ri-laa- kas mu juurde tulla sa saad?
Lii-ri-lii, lii-ri-laa- kas liig raske on vahemaa?

Oma  meloodiaga ligi mind meelitas...
Ära minema arglikult keelitas.
Linnulaul koheselt rahunes...
kui minu samm temale lähenes.

Lii-ri-lii, lii-ri-laa- kas mind aidata saad?
Lii-ri-lii, lii-ri-laa- mu pojake sipleb seal maas.

Kummardusin, et pisikest aidata...
Sain ta ablast nokakest paitada.
Tõstsin ülesse, panin ta pesasse...
Neelasin rõõmupisaraid endasse.

Lii-ri-lii,  lii-ri-laa- mult nüüd küsida saad.
Lii-ri-lii,  lii-ri-laa- ükskõik, mida soovid sa.

Kallis sõber, mind hoia ja valva...
minust mööda juhi maailma halba.
Saada aeg-ajalt minuni viis...
Sinuga kohtuma tulen ma siis.

Lii-ri-lii, lii-ri-laa- su soovi täidan ma.
Lii-ri-lii, lii-ri-laa- kõik, millest unistad kätte kord saad.

Hommikuhetked

Hommikupäikene silitab silmi...
Eemale tõrjub õhtuseid pilvi.

Näib taas, et kõik on võimalik-
enam mu meel ei ole nii murelik.

Tõusen üles-hõikan endale " Tere!"
Vaikselt, et üles ei ärataks pere...

Trepist alla-kolm korrust veel-
tajun tuttavat armastust oma teel...

Kohvimasin ja röstsaia hõng-
kerib minust hetkega välja laululõng...

Paljajalu end murule sean...
käes aurab kohvitass-võrratult hea.

Hingan endasse igat hetke.
Pilk taevasse võtab ette retke...

Kõik tundub nii helge ja ehe-
meelest pühitud eilne tehe...

Milles mõelda püüdsin hoolega välja-
Kes kelle kulul teeb tobedat nalja...

Taamal laas laulust rõkkama lõi...
lisandub linde, kes ennem veel sõid.

Ohhh.... kui kaunis on varem ärgata-
looduse armastust eneses märgata...

Ruut

Olen unustanud
end luulet looma...
Keelitanud teisi
reaalsusse tooma.

Olen avastanud
enda seest väe...
Mida keegi teine
seal ei näe.

Olen leidnud, et
elul on pakkuda seda...
Küsitleda kui
vaid söendad teda.

Olen mõistnud, et
olen enda oma...
Lauset ealeski enam-
ei lõpeta koma.

Olen julgenud olla
kindel ja aus...
Elu paika on loksutanud
väikene paus.

Olen oodanud
kaua, et leida üles...
Kindlus, mida tundsin
kord vanaisa süles.

Olen vaadanud
sügavale endasse...
Lasknud üleliigsel
hõljuda taevasse.

Olen hinganud
värskust ja jõudu uut...
Mõistnud, kui oluline
kujund on ruut.

Olen kõik küljed
võrdseks lõiganud...
Mõnda pikendanud.
Mõnda kärpinud.

Olen leidnud
uue enda...
Jääb loota, et see
enam ära ei lenda.

Fööniks

Lõkkeaseme ümber
ringselt paigutad kivid...
Sinna sisse laod
kuivanud halgude rivid...

Tule läidad
õhtueel põlema.
Ei kiirusta
koheselt minema...

Tunnetad soojust-
annad meeltele puhkust..
Kuulad leekide laulu...
Näed taevasse tõusmas auru.

Siis hoolikamalt vaatad,
sest silmad leekides midagi.
Veel viivu sa ootad...
hetkes raske on uskuda kedagi.

Majesteetlik, lummav ja julge...
Nii nõtkelt raputab sulge.
Oma sabamustrid välja sirutab-
sinu uskumusi koheselt mõjutab.

Fööniks välja astub
leekidest, tulest...
Tõuseb õhku,
sädemeid lendumas sulest.

Viivuks vaatab
su poole- lendab edasi.
Tuues sind
siia maailma tagasi...

Mõtled järsku-
miks leek...
praksuma lõi?
Kes pimeduse...
endaga tõi?

Oma kohtumist
imede linnuga...
sa meenutada
ei suuda innuga.
On asju,
mis end uhuvad peast.
Liig head on,
et keegi neist teaks...

Laavajõe silmad

Su silmisse sündides
päike end sättis...
sinna halvavalt võimsa
kuumuse jättis.

Neist piiritut tulisust
ainiti aurab...
Ei märkagi enam,
mida ümbritsev jaurab.

Põhjatu-
laavajõe kuum.
Must -
oonüksi tuum...

Seal väge ja lumma
on palju.
Tarduma paneb
kui kalju...

Võiksid voolata
üle mu varvaste.
Põletades
ja piinates mind...

Lubaksin liikuda
lõputa kaugele...
eal mu käed
ei takistaks sind...

Väreledes
tõuseks taevasse soojust-
minu pisaraid
kannaks su hoovus...

Maha armust
jääks soolane jälg,
mis sulle
tunduks kui mäng...

Laava tarduks
ja kinni jääks vare...
seisukohta
peaksin mõtlema tare.

Sinu jõud liigutaks
aina sind edasi...
Maha jääksin ma
ootama sedasi.

Uued lummad
ja avatud hinged...
Sul edasi
pakuksid pinget.

Päike su silmis
sooviks ainult elada...
Oma kuumal
lasta lõpuni põleda.

Maailm me järgi on säätud

Mulle meeldib
olla su lähedal-
kui kõrva sosistad
häälel nii kähedal...

Sinu kätest tulvav jõud
neeldub mu kehasse...
Sinu lähedusest joobun
taaskord ma vinesse.

Ühtegi piiri
enam peal ei ole...
Takistustest mööda
juhid meid kohe.

Vaid sinuga koos
oskan olla nii vaba-
mul tunda end lased
 kui maailmanaba...

Puulehtedest
meisterdad rüüd,
et alasti oleku ees
ei tunneks me süüd.

Oma rõõmuga
täidad mu keha...
Midagi paremat
ei saakski sa teha.

Koiduvalguses
aasal veel lebame.
Üksteise kaisus
teineteist embame...

Ajalt kadunud
kiirus ja väärtus-
vaid meie jaoks
maailm on säätud...

Rännak

Üksindust tunda ja üksinda olla...
on tihti - nii tihti vajalik.

Üksinduses on müstilist lumma,
mis vaikuses kõlab nii salalik...

Suletud silmi saad mõelda ja tunda...
lasta fantaasiatel lennelda.

Hääletul vestlusel endaga tulla-
maagiaga käsikäes liuelda ...

Süütundeta nautida aegade kulgu,
mis rööbiti suundumas sulgu...

Rännaku kulg on siis puhastav,
 kui hetkedes olek on rahustav...

Üksindust tunda ja üksinda olla...
on tihti - nii tihti vajalik.

Üksinduses on müstilist lumma,
mis vaikuses kõlab nii salalik...

Meloodia

Meloodial oli ületav  vägi-
seda kuulasin, tundsin ja nägin...

Ammutasin endasse nootide jõu-
tundsin kuis õhku puhastas kõu...

Ühelt noodijoonelt libises-
laul minus endas vaikselt vilises...

Oli see juba ammu mu sees-
ta seal mässas ja pulbitses, kees...

Kostus kaugele hüüete kaja-
leidis tee just sinna, kus vaja...

Lubasin ta nüüd ilmale kõlale-
ei  hoia teda kauem omale...

Muusikavägi andis rõõmsama ilme-
väga osavalt trotsis mu hirme...

Lasin heliseda endaga koos,
et iga noot leiaks koha siin loos...

Kirgastav...

Sügavusse surun oma tunde...
Kurjuse käest kaitsma olen julge!
Minu kitsastes käikudes-
seal on ta ase.
Talle liiga tegema-
Teda ei lase...

Tuksub võimsalt ja valjult-
valvab mind kaljult...
Jäädavalt ealeski ära ei kao-
sest  hallata sai tunnete lao.

Mulle haiget teeb tema nutt...
Ohhh...kuis vihastab rahustav jutt!
Uhuks veega kõik minema-
läidaks tuled seal põlema...

Ajaks välja kurjuse jõu-
kuid memm teistpoolsusest
annab taas nõu...

Tunne armastust halvas ja heas!
Seisa sirgelt, hoia otse oma pea!
Said sündides kirkaima väe-
sellega ületada suudad  iga mäe...

Sinu valust saab jõudu vaid hea!
Seda meeles pea - alati tea...
Vaid sina oled üksi nii tugev-
sinust tulvav jõud on lugev!

Kuukiir

Kuukiir end läbi aknaprao libistab.
Kardina kõrvale heidab oma rüü...

Üle mu põranda salaja sammub,
voodile heidab oma varju.

Nuuksatab tasa ja üsnagi sosinal-
hüüab mind tema meelas hääl.

Avan silmad, et vaadata -
näen ennast...väljaspool end...

Suu seisab, kui suletud oleks ta liimiga -
hääl tardub mu hammaste taha...

Soe käsi leidis üles mu jala-
mööda keha liigub ülesse see.

Terav valu läbib tervet  mu keha,
südant läbiks kui  valgusenool...

Tunnen, et hing sai kusagilt vabaks.
Minu lummal on hääletu nutt.

Kuukiir end mu kõrvale seab...
oma kaisus mulle rahu ta toob.

Tema kargkülm hingeõhk jahutab-
meie vestluse sisu on tumm.

Koidukuma eel rutates põgeneb.
Aknalaualt haarab hõbeda rüü.

Inglite keeles

Su südametuksete vahele koputaks...
Sinu maailmanägemust pisutki raputaks.

Su huulilt sooviksin lugeda inglite keeli,
et liigutanud olen su soiku jäänd meeli.

Oma mõtetel, laseksin kanda...
Meid mõlemaid vaiksesse randa.

Seal kaela sul riputaks hingede kee,
milles kohisema lööksin tunnete vee!

Seal soovide mere puhtal liival...
Su käsi ma hoiaks ja lahti lööks tiivad.

Su endaga lendama kaasa ma viiks-
su maistest muredest murraksin priiks...

Vaikusest kostuks vaid sulgede kahin-
su lummavaist silmist peegelduks sahin.

Sõnadeta käiks tunnete mäng-
kogu loodus oleks armule säng...

Laane-Haldja lugu...

Kallis, kas tajud...
kuis elu mus pulbitseb?
Kas aimata oskad...
kaua ta meis hulbitses?

Kus ootas ta ammu-
võimalust tulla?
Kuis valis nii hoolikalt,
kelle lähedal olla?

On sädemeid lennanud,
õhk tulvanud pingest...
Hellusest, tunnetest-
pimestunud vingest!

Me adusime mõlemad,
et aeg on tal ärgata...
Tema meeletut jõudu
tahtsime märgata!

Veel vaikuses hõljub
ta väikene keha-
ainsaks sooviks on
maailma rõõmsamaks teha...

Sule silmad ja tunne
ning kuula ja näe!
Ta sullegi ulatab
oma väikese käe...

See siirus ja ausus
ja armastus suur-
ta sooviks, et ei mõjuks
meile kui puur.

Läbi tule uus elu
lõkkele lõi-
meie  kõigi maailma
rahu ta tõi.