Varjatud kuulajad

Teid oli äkitselt

nii palju

minu ümber.

Kõik värsked

ja rõõsad-

oma elu 

parimas eas.

Hingeõhud 

väristasid küünlaleeke

ja valgeid kardinaid.

Need, keda aeg

veel kuulama ei lubanud,

teritasid oma kõrvu

andes märku-

oleme olemas.

Kutsusite mind

ning ma tulin...

Põimusite mu 

helgete sõnade sisse-

pääsedes vihmavabasse 

õhtuõhku,

jättes eneste järele

rasked rauduksed,

mille vangis

olite piinelnud...

Luuletaja pühendus

Tähed sõnu moodustades
loovad omaenese
uut lugu
kaose määramatusse-
peegeldades täiskuuna
mõtteid ilmaruumist tagasi,
et väikene inimene
võiks kesk pilkast ööd
oma häälel
lasta kaugusse kajada,
libahundina ulguda
enesest välja
luulet, romaane ja nalju.

Sel hommikul me julgesime

Sel hommikul
meil paistis valgus
nõnda pehme,
kui pidžaama väel
ning jalas sussid
Statoili kohvi järgi
rahus läksime-
hääd hommikut
ja kaunist päeva
linlastele siiralt soovides.
Ei heitnud pilku
kodus peeglisse
või sugend karvu sirgu
nii vaba lapsena
me lihtsalt olime.
Kohv maitses parim
joodud rüübe
ning mõnusaimaid hetki
oli elus eal-
botaanika aias
muru peal.
Teineteise kaisus
lihtsalt lugesime,
mis mõtetes või
silmis, südames.
Seekord ei saatnud
kurjad pilgud
me üllatuseks
kõikjal meid.
Jäi tulemata
võimukanda kuri kisa
ning süütunne,
mis siivsust koputaks.
Taas veendusime,
lugu leides,
et sarnane on
iga eluke.

Supilinna kadumine

Supilinnas söödi ära
kõik  elanike majad,
mil paslik silt
või lugu küljes
juhtus olema.
Võis ärgates
end leida hiigelkõhust
kodanik, kes
ööseks puges voodi
ning tervitada
naabrit kõrvalkojast,
kes jõudnud oli
varavalges Herne poodi.
Ohh hämmingut
ja segadust
kesk valitsevat kaost-
ei mõistnud kartul,
melon, ploom,
mis juhtund oli
või, et miks.
Õgard vaeseke
see hoopis oli
taimetoitlane-
nüüd valutavat kõhtu voolib
peale õhtust snäkki.
Ei tõusnud tulu
saadud vihjest-
see retsept
vist polnud kena,
kuid valitsuse kodulehelt
leida võis just seda.

Tõe lumedel

Oleks õnnelik,
kui mul
ei meenuks...
muuseas
sind armastan-
see hõbejälg,
mis mööda
samme säädsid...
on kulund raja
minu sisse.
Võid küll
veel järgi tulla-
su nägemist
ehk ihkab
kiivas meel...
Need võõrad valitsejad,
mornid vormid-
sa jäta vaatamata...
näe peegeldust,
mis paistab
tõe lumedel,
kui kuuluda
sa ihkad elule.

Sule sulane...

Pidada mind suudab kinni

tarandik, mis roosipuust-

ta valgeist õielehtedest...

maas vaibal leban-vang.

Sind kaitseb enda pimeduse,

kartuse ja valu eest,

mis lunastatud saab,

kui torkab okas...

verele mu süüta-öölinnukse.

Saad rahulduse

kuuldes kurba lugu,

kus elama sai pandud

arm...piiritu...ahelaisse.

See uinub lina all-

on päevalõõm

ning hingetõmbed õrnad...

veel viimased.

Võit marsib üle ukse...

said hoida enesele-

sule kauni sulase.

Tänavamuusikule

Sõelapõhjaks
tulistatud...
uhkusega
tärgeldatud-
vaevlev silm,...
ta tühi ilm...
nutab laulva
kaabukandja järele.
Kitarrikeelel värele
hääl haledalt,
mis lendab
vastutuult...
vabandusi
kanna suult.

Elus nukk

Maski taga,
portselanist...
läikivvalge-
peidab nägu
löödud laps,
hoolides lelust,
enam, kui isast-
joostes hirmuga
oma sügavusse...
peitudes juuspeene
valukõrre taha-
laskmata sellel
endast välja kasvada...
sulgedes uksed,
mis teda otsima
võiks tuua...
lükates teele
kiindumuse
rasked kivid,
mille jõud surub
süütu silmisse
tühja pilgu...
kasvatades
elutut nukku-
naeratuse unustanut...
lootusest hüljatut.

Kutse...

 Eesrindel sõdides...
 pea leinast norus-
 saan uduvilkureis
 su suunas teate saata...
 Jääb süda verevaevas
 su samme ootama!
 Kuu tunnistajaks
 olla võib...
 või saatja-
 ehk halastab
 me narrust merehall,
 kui tummas vahus
 külmund käeviibe...
 veel väsimatult lehvitab
 ning igatsusest süttiv
 väike süüta valgus...
 me mineviku
 sel kombel põletab-
 sul naastes siiski
 kodu on mu üsas...
 veekannu vile
 hüüab kohvile,
 märss mähituna
 lebab laual...
 soe kardemon
 ta hõlmast auramas.

Kodusoojus

Korstnast tõuseb suitsu-
kodusoojus...
lõkkekumas pesa teeb.
Isaleegi pehmes süles
tütar tõmbub kerra......
muinasjutu saatel
uinub tuhamaal.
Nii väike,väeti täpp
näib pisi neiu
oma looja rüpes,
kui praksudes
puud õhtusöögiks saab.
Paitab õhelevaid põski
sädekunigas...
aopaistel suudleb
oma armsal pead.

Viker-virmalised

Vikerkaare värviribad,
virmalised-erksad,vibad...
pööripäeva valges öös
unelesid taevavöös.

Sukeldusid siidist voodi...
aimasid, mil õhtu loodi.
Kallistasid, kuniks jäid...
jäädvustasid aegu häid.

Ajakütkes armatsesid...
hämaruses vallatlesid.
Andumuse-lootus sündis...
võimalusi uusi kündis.

Elektrisinine...

Elektrisinises inglitoonis,
tuhandest taeva-ja merekillust...
kokku sai kleebitud mosaiikpilt,
millelt hurmavalt vaatab vastu,
eilse volangide vahelt piiluv,...
alasti naise süü.
Pilk selge, terav ning hele...
mähituna stiilselt
kütkeisse püüdvasse võrku,
juuksed seotud võlulindiga,
mis mängib ajastute harfi...
tõmmates vaatlejaid
oma fantaasiamaali
lõputusse avarusse...
pakkides nad seal
tuleviku trendina,
kingiootajate unenägudesse.

Varajane sügis

Liigvarajane sügis
kuldab kodupargi lehti-
lumevaikusleping
enam vist ei kehti.
Nõutult aster kehib õlgu...
suvi jääb nüüd talle võlgu...
Jooksujalu ööluidetele tõttab,
kui loov parv
taevakaarel rõkkab.
Kõrreliste jäälibedusel
murrab kontsa...
talve kudumites
seks korraks leiab otsa.

Nektarvihm

Pärnapuult sajab
nektarvihma,
mis teeb...
pehmed siidjuuksed
kleepuvalt magusaks. ...
Saad lutsutada
elus pulgakommi,
kui vareskraaksuga
kõrgelt alla laskud.
Sind ammu olen imetlenud,
kuulanud laulu,
vaadanud kirjukuube.
See ikka oli õienektar,
mis läbi paheliste päikesekiirte
pähe maandus,
mitte linnusitt?

Poeedi sügis...

Sügistuul närib
suvekuldseid lokke,
hammustab
päikesepruuni ihu,
järab kuumuse vanni...
igatsevat luuletajat...
Pühib poristelt teedelt,
langenud värsse,
paljaste varvaste vahele,
tibutab karget loojanguriimi
soojade mõtete sisse,
valab küpsete marjade
unemagusat veini...
januse salmidesse ,
toidab suvesõrmedega
paastul olnud rannakeha...
valmistudes jäätormiseks
pimedusetantsuks.

Südameakna lilleke

Mõttevaikuses vuliseb
täna minu hääl...
voolab igatsusveres
mälestuste poole,
tõmbub magnetina sinna,
kus kunagi oli
unenäoliselt hea.

Kummituslinnuna
lendab olnutolmus
ning luusib päevakoerana
argistes viibetes.

Ründab su nimekõlaga
mu huuli...
ning maalib pilte,
sinu naerunäost,
minu pisarais silmisse.

Laskub põlvili
meid hoidnud aja ette,
viskub minevikule kaela...
rõõmupärlitest
keed meisterdades.

Jookseb sõnakajale
tormina järele,
püüab õrnuse sulgi,
mis meist maha lebama jäid.

Laulab valuvarjule
oma hingelaulu-
valgest lillest,
mis kasvab
südameakna peal.

Õppehelk

Sind tänan...
mööduv hommik.
Sult saadud aeg
on muutnud
minu võbelevat ilma,...
mil kohtumine
jooksis minust läbi
ning valust
voolis valguse.
Ei olnud
juhus pelk...
vaid sala hoitud
õppehelk.

Koopiamees

Vastu klaasi
lendas lind
ning koopiamasin
reetis mind.
On määrdund...
jutid mõlemal...
nii paberil,
kui klaasil põleval.
See päiksesäras
helgib vastu...
läbipaistmatuna
astun vastu.
Kleebin silte...
üleval käed-
mu sukkades jalgu
täis ilus näed.
Remondimees sa
komistad trepil...
katkised jupid
nüüd lebavad letil.
Kas saaks päev
veel hullemaks minna?
Käsikirjas lepinguid
vuhinal vinna...

Armupiiritus

Armupiiritust...
jood hõlma alt
saadud kraami.
Hakkab pähe
ja lõbus meel-...
vine lummas
haigutad unele.
Hommik toob
pohmase pea,
joonib nimekirjast
järjekordse rea...
sündsate hetkede...
rangest listist.

Sinu kruus...

Panen oma väikesed,
külmad käed
ümber su sangata kruusi.
Koer sellel uriseb mõnust,
kui hall-vihmasel õhtul...
esikusse unund nõusse
soe, aurav tee valatakse.
See tass on ainus,
mis mulle sinust jäänud on.
Piisavalt suurena
annab see mulle võimaluse
sellest süüa, juua,
enda kurbust sinna...
koos soolveega uputada.
Õunapuude loodud vilju
ning tikripõõsaste
punaseks värvunud marju korjata.
Mida kõike saab
sinust jäänud
tühimikku mahutada...
Minu huulte ja näo vastas
see valge portselananum...
lõhnamas endiselt
hüvastijätu järele.

Hipimees

Männi kleepuv vaik,
mu särgiseljal,
toob meenutusse
hetke hiies...
pingi peal....
Õhtuvarbad
ulatusid vaevalt maha
ja väelaulu kõlas...
mürtsus Bongo trumm.
Su pikad, lokkis juuksed
katsid minu õlgu,
kui oma huulte alla
matsid kogu näo...
ning valged linast püksid
jäid mu käte
ja su pepu vahele...
Üks hetk ma jätsin
oma kesta sulle...hipimees
ning sipelgana ronisin
su säärest ülesse-
higi-tolmusesse nabaauku
kinnitasin armupüünise.

Kiunrebaste surmamine

Lõpuks ütlen välja kõik,
mida olen endas hoidnud-
ka selle, millest ei julgenud mõelda.
Avaldan sildu põletava tõe,
millelt suitsiidi hüpata.
Paiskan õhku halvavad
valuvaresed ning kiunrebased-
pimestades neid reaalsuspeegliga.
Sülitan su jalge ette piinad,
mida olen endas hoidnud.
Kammin juustest välja tõe,
mis polegi nii siidine ning malbe.
Nööbin riiuks lahti tõekehad...
jooksen ajasprindiga võidu.
Trambin su deemonite varvastel,
kraabin neile mulda peale
ning toon kuuldavale võidumöirged.
Tantsin valede haudadel,
kusen kurjuse südamele...
Kisun kõigil jamadel hilbud seljast,
põletan neid ajaloo vaikuses...
peatamata puhastustuld enne,
kui väsinu ja higisena...
oma inglitiibade vahel
taaskord rahus hingata saan.

Unistuste mõrvar

Unistuste mõrva
võtan enda kanda.
Saladuste lumma
päästan lõpuks valla.

Poodiumkõnni varjus
lonkab jõlehobu...
Sätenduse helgis
peidab ennast jobu.

Rõhutatult kumab
julmus hetkel läbi...
Tegelikult närid
kõigest ogakäbi.

Pole ma ei ingel,
haldjas siidil vingel...
Vaid kole nõiamoor-
kurjuskütke hoor.

Vaigumees

Uitab üksikuna-
liivaluidete vaim...
Merevahu vangina-
kaldal köidikuis.
Lippab kõrkjates...
keksib kividel-
ahel jala küljes.
Otsib märki...
Nuusib jälgi...
Nutab vaigumehe järele.
Sukeldub külmusesse...
Upub värvidesse...
Põgeneb pimedusse...

Kunstvete veere pääl

Elutants
kesk loovat viljapõldu-
kunstvete
veere pääl.
Mürk-mõrkjas
rukkilille hõng...
seob kimpu
armupisarad.
Kivipõhjaga
tunnetevees
õpime ujuma...
sinavate õite-
kuldses meres.

Vastandid

Sõnatuse sisse
mahtus nii ... palju.
Õlg-õla kõrval...
soove võludes
muutsime maailma
eneste järele...
vaikuses, viisakuses...
Välja tuli...
tormine segadus-
sõnaraamatud
olid erinevas keeles...
Kaskede kõnekad ladvad
hoiatasid meid...
merelainte kohina eest-
me ei osanud kuulda.
Ujusime teineteise
silmade kanjonis...
sukeldusime pärlikarpide järele...
kõndisime laulval liival...
vaikides...
teadmata, et oleme erinevast rahvusest...
aimamata, et soovime vastandmaailma...
hoolimata...päriselt....pärisest.
Kui vaid oleksime
osanud kasutada sõnu...
selliseid, mida me mõlemad
ühtmoodi mõistnuks.

Tulesädeme lummuses

Põletan sind tahtmatult-
olles liialt tuline...
sinu jaoks,
kes sa oled harjunud
põhjamaise kargusega...
Mina aga keen
ja aurustan
kogu vagatseva vee,
mis teele jääb...
olles laastav ning halastamatu-
suutmata veel mõelda
kellegi teise tunnetele,
vajadustele, rõõmudele...
Muutusin tulesädemeks,
tõusin fööniksina
lõkkekoldest ning
nüüd ei suuda mind
enam mitte miski peatada-
peale ookeanisügavuse,
mis peidab ennast
selle ühe...kindla
ja veel leidmata...
silmades.
Kui minuga
veel kaua mässad,
saab sinustki...
peale tuhast ärkamist...
valusalt kõrvetav-
egoistlik laavamees,
kelles säriseb kättemaks
ning vaevleb kurnatud...
üksindus.