Skype pulmad

Triibulises särgikeses
blondid juuksed õlgadel...
Ma istun sinu ees-
musta seeliku pikas
õhtuses õhulisuses...
varjates värisevaid sääri.
Peame pulmaplaane-
valime tordimeistrit
ning riiki,
kus rõivad õmmelda,
millise disaineri kingad,
kui palju on külalisi
ja kuidas kujundame lauad.
Seda kõike sinuga koos,
mu armastatud kihlatu.
Seda kõike Skype teel...
kuulide vilinas,
kui sa end arvutiga
sõjakoldes varjad.
Seda kõike ettemaksuga...
sinu nõudmisel-
juhuks, kui sa eluga ei pääse.
Võtsid mult lubaduse
uuesti abielluda
ja mitte kunagi nutta,
kui sa ei naase,
sest sa ei talu
mu pisaraid.
Mina-osava näitlejana
suudan naeratada...
alati...sinu toetuseks-
sa ei vaja minu nõrkust.
Ekraani taha...
ning minu karjuvasse südamesse
sa õnneks ei näe.

Kaaviarneidis

Konkurentsi vaimus
särab sajas värvitoonis
mu ilu sinu omale...
Bakaraa kristalli puhtuses,
teemantjas väärtuses...
varjutades geniaalselt
luksusliku kaaviarina
su äbarlikku tuusti.
Sa märkad seda,
tõstad toosti...
naeratades säravvalget
Hummerinaeratust...
irvitades eilseid valikuid,
muiates pigikleepuvale kõõmale.
Tõused lauast...
tulles minu juurde,
millele järgneb
lõbuslustakas aplaava-
kus tuldsülgav,
kinnimakstud armastus
nõuab häälekalt
lubatud õhtutasu.
Pärlikeed sõrmitsedes
õhkan päikeseprillide klaasile...
pühin neid oma siidkleidikesse.
Su sinisilmad usuvad,
et võivad tõsimeeles lustida
minu heleroosade samethuultega
ning tuleharkide asemel
rüübata puhast nestet.
Sellel ööl jäid sa mõlemast ilma-
nii liblikast kui linnust...
ühe põlgasid maha
teine oli liialt glamuurne.

Prosta VS valge luik

Šampanjaklaasi seltsis
möödub kaunis videvik...
Mu vastas istub-
unelmate mees,
kes granaatõuna seemneid
mööda luuportselanist
valget taldrikut...
ajab sõjakalt taga.
Prints, kes suudleb
oma musta konna...
Kõrvallauas,
kus kõlab kolekõrge naer...
nii labaselt, bravuurselt
žestikuleerib olematu
maniküüriga...
tõstes oma katkistes sukkades
muhklikke jalgu
liiglühiksese seeliku all risti...
selg kühmus
ning silmavärv laiali.
Kaunis mees,
miks ei suuda sa enesele
leida väärilist kaaslast...
selle asemel magatad prostasid...?

Suveöös on...värve

Päiksesoojas pikutame...
laanetuules kallistame...
kullasäras pruunistume...
kiheluses vaimustume...

Alastuses ahvatleme....
naeratuses sähvatame...
siivutuses sosistame...
suveõhus armastame...

Mu see ainuke...

Sa oled mu see ainuke,
kes lohutab ja pragab...
peseb puhtaks,
kammib juuksed,
paneb riidesse
ning puhub
valutava südame peale...

Sa oled mu see ainuke,
kelle sülle saan variseda,
kui kõik muu...
mu maailmas
on purunenud...
ning unistused
taas karile jooksnud.

Sa oled mu see ainuke,
kes alati naeratab
ja tõstab mind püsti...
paneb mu hingama
ning teab,
mida ma vajan.

Sa oled mu see ainuke,
kellega ma saan
olla mina ise...
vajadusel ka paha-
karjuda ning röökida,
trampida ja nõuda...

Sa oled mu see ainuke,
kellele ma tohin
kõigest rääkida-
ilma, et peaksin...
tundma häbi
millegi ees,
mis on nii minulik.

Sa oled mu see ainuke,
kellele annan loa...
end kätel kanda,
tunnetada rõõme ning
helpida volditud valu,
sest sa oled tõestanud-
SAAD MINUGA HAKKAMA...

Lennutund

Kössitan siin
tuuletõmbuses...
silla all,
millelt sa mind
nokaga alla togisid.
Külm on ja kurb-
proovisin lennata...
seekord...
veel ei õnnestunud.
Saputan sulgedelt
liiva ning kiviklibu...
kasvatan oma
linnuluud uuesti kokku...
ronin taaskord püünele.
Ükskord hakkavad
need tiivad
mind ka kandma...
Ükskord saame
õhuvoogudes liuelda.
Oleks sul vaid mahti
mind ära oodata.

Hullumeelselt abielus...

Kui sa mulle
abieluettepaneku tegid,
siis esialgu naersin su välja.
No me peaaegu
ei tundnudki.

Olid alandlikult
põlvili...jah...
mõlema põlve peal maas-
põrandal, mis oli
must ja kleepuv...
kasiino ikkagi.

Viskasin sinu poolt
ulatatud sõrmuse
klaasuksest välja.
" Käi järele!"

Sa ei jätnud jonni.
Tõusid ülesse...
ladusid oma
autovõtmed letile
ning palusid mul
hommikul koju tulla...
aadressi andsid ka.

Mul hakkas sust hale.
Oleksid sa oma rahakoti,
kui viimse paluka,
minu kätte usaldanud,
siis oleksin sulle
turvaauto järele kutsunud
või hullumaja...,
aga seda kõike oli
just nii piisavalt,
et sa suutsid minus...
huvi äratada.

No...olimegi siis abielus.
Tervelt kaks ilusat aastat.
Või noh...ilu...see on...

Juba meie pulmapäev
kiskus viltu.
Külalisi oli ääretult vähe-
vanemad ja mõned sõbrad...

Kleit...see oli kohutav.
Mitte selline,
millest unistanud olin-
lihtne...kõige odavam,
mille laenutusest sai.

Pilte meil loomulikult ei ole...
sellest tähtsündmusest.
Ja hea ongi,
sest siis ei ole tõendusmaterjali,
mille taga nutta....
Fotograaf lihtsalt...
kustutas kogemata
kõik pildid ära,
kui ta aparaat remonti läks.

Ahjaa...toit...
No need kalapirukad...
need olid muidugi võimsad...
arvestades seda,
et ma olin selleks ajaks
juba 10 aastat taimetoitlane olnud...

Sa ju teadsid küll,
et kala lõhn ajab mul
südame pahaks...?
Läks jälle nihu-
kleidi pidime keemilisse viima...
hiljem kinni maksma.

Aga lilled olid mul ilusad-
ise valisin...ja lasin
kimbuks teha.

Nüüd...aastaid hiljem
ma enam ei mäletagi,
miks me kogu aeg
tülitsesime...lahutasime.
Kõigest hoolimata
said sa ikkagi...
minu inimeseks.

Tripp Pirogovile...

Käisime eksiga alkopoes...
ostsime veini...-
kunstiinimesed.
Istusime Pirogovil...
muru peal-
suvised ilmad.
Karjusime mõtetes
üksteise peale-
petmised.
Magasime ...
jälle...viimast korda-
sõltlased.

( 100 % FURA)

Olevikusammas...

Seisan tänases-
olevikusamba jalamil.
Mõtlemata homsele...
muretsemata
tuleviku pärast.
Süüdistamata minevikku.

Mis sest, et
ümberringi räägitakse
ainult kohustustest...
perekonnast, abielust, karjäärist...
Mina olen rõõmus
just selles hetkes,
mis on praegu...
Just sellele hetkele
annan ma kõik,
mis mul on...

Miks peab õnne
edasi lükkama?
Miks peab mõtlema,
et küll ma siis olen rahul,
kui...

Miks õpetatakse,
et kõik peab olema
ette planeeritud....
valmis rehkendatud?

Muidugi võib...
ja peabki unistama...
ning neid siis püüdma...
Aga käesolevat aega
ei tohi ära unustada.

Kõlgu tänase serval...
Kõnni praegusel rajal...
Võta sellest kõik !!!
Homne teekond...
võib sind kurvist
välja visata.

Etüüdikunstnik

Ma olen luuletaja...
Sõnadega kunstnik,
jutuga maalija.
Mul on iga päev
uued etüüdid,
mida katsetada..
Erinevad rollid,
mida kehastada.
Hullumeelsed lood,
mida rääkida...
Publiku reaktsioonist
improviseerida sisu,
kulminatsiooni,
lõppvaatust.
Eile mängisin...
näitlejat.
Üleeile olin kunstnik...
Täna...stjuardess.
Homme rebane...
Looming nõuab ohvreid.
Vabasid...pööraseid,
kuid  relevantseid.
No ja...
sa võid ju alati küsida,
kas see, mis on...
on päris...
või näitemäng.
Ma vastaksin ausalt,
kui sind huvitaks.
Enamasti...
Olen ilmselt
liialt palju teatrit teinud,
sest  usutavus
ei ole veel kordagi
olnud küsimus.
Ma ei tea enam,
kas tõde eksisteeribki...

See on minu mäng...

Jooksed mulle järele.
Vaatamata jalge ette-
läbi pori...üle kivide...
mööda lõputuna näivat heinamaad.
Peatudes viimasel hetkel...
enne kui peaga vastu
klaasseina põrkad.
Mina läksin sellest läbi-
seal on minu kodu.
Vaatan sind...
üleolevalt ja hindavalt.
Meest, kes koputab...
nõuab sisselaskmist.
Pööran naerdes selja-
kergitades kleidiserva...
asetades juukseid
kõrva taha.
Flirtides ja lummates...
Sa võid ju pingutada...
Sa võid ju nutta,
paluda ja anuda...
Minu saladused
jäävad sinu ees mõistatuseks.
Vaatan sinu kannatusi,
nuttu, ärevust....
istudes oma valgel diivanil...
keset lilleaeda-
lehvitades sulle...
saates õhusuudlusi.
Sa ei pääse minuni,
sest mulle meeldib nii.
Kui sa väsid ja pöördud,
et lahkuda...
olen hetkega-
tuulekiirusel ja
valguse vaikusel
sinu juures...
vaid läbipaistev,
purunematu klaas
meie kahe vahel.
Panen oma sõrmed
sinu näole...
Sa naeratad ja muigad...
Veel enne, kui sa jõuad
oma suu avada ja öelda,
et sa armastad mind...
olen ma juba naerdes
meetrite kaugusel...
Seistes...küljega
sinu poole...
libistades kleidi
õlgadelt maha.
Näidates sulle
kogu ilu,
millest su ilma jätan...
Sa jääd üksinda-
segadusse ja valudesse.
Minu jaoks
on see vaid mäng.
Ma naudin seda,
kui mul on lelud...

Gravitatsioon

Sa tulid mu ellu
ning külvad mu üle
armastuse, helluste,
soojuse ja turvatundega.
Sa tulid mu ellu
ning lased mul uskuda,
kui eriline, habras,
kallis ja kaunis ma olen.
Sa tulid mu ellu
ning kiigud koos minuga...
ALATI...no matter what-
nii vihmasajus, lumetormis
kui päikesekuumuses...
hoides mind enese vastas...
Mitte midagi ega kedagi muud
lubamata meie vahele.

Tunnen sinu kaitset...
kõikjal enda ümber-
kus iganes ma ka ei oleks.
Tunnen sinu hoolitsust,
mis ei lase mul...
enam mitte kunagi kukkuda...
Tunnen seda jõudu,
mis ei luba...
ealeski enam mulle liiga teha.

Sinu näkku on kirjutatud
kogu maailma tarkus.
Sinu häälde on peidetud
kogu universumi headus.
Sinu olemusse on süstitud
kogu eksistentsiaalne kodeeritus...

Olen sinu gravitatsioonilise
tõmbe usalduses.
Sinu võitlusvalmi tera kindluses.
Sinu õrna hinge embuses.

Sa oled kõik,
mida ma vajan-
rohkemgi veel...
Sina ja ainult sina.

Jaanijõulupidu...

Istun bussis nr 3 -
sõidan linna poole.
Selles on tavapäratult
vähe inimesi. 
Need, kes on...
lähevad töölt koju
vôi sõbra juurde,
turule, lõkkepeole...
Mina üksi olen
ülesse löödud
ning liigun
inimtühja tsentrisse,
et leida keegi,
kes minuga Jaanipäeval
veini jooks.
Sisenen Geni
ja siin on
Jõulupidu...
varsti hakkab
lund sadama ja
tuleb taat...kingikotiga...
Jõulumuusika
tundub väga värskendav.

Luksuslik illusioon

Kõnnime Kalamajast
Tallinna vanalinna poole...
teepealt ostame kohvi-
ilusates punastes topsides.
Minul kallis, valge kleit
ja sinul suveülikond...
sall lehvimas vallatus tuules.
Ikka käsikäes...
naeratus näol.
Lippan sinu ühe käe otsast
teise külge,
sest sa tassid rasket kotti,
mis on ääreni poeete täis-
tähtsa õhtu jaoks.
Suudleme ja kallistame...
Seisame ja kõneleme...
Õhtupäikese eest
kaitsevad meid
luksusikud prillid-
sarnased,
et ühtekuuluvust suurendada.
Illusioon, mis vastutulijaid
eksitab ja lummab
paistab nii tõene,
et jääme seda isegi uskuma...
lubades endil unistada
ning unustada...
Kaunid...rikkad...haritud...
armunud noored.
Teineteist hoidvad...
kokku sobivad...
mõistvad ja kaalukad.
Tegelikkus peidab end...
kärbsemustade kardinate
ning tolmuste raamatuvirnade
taga ja vahel.
Reaalsus,
kus ei ole seda sätendavat ilu...
väljapeetud viisakust...
korrastatud olmelisust...
kvaliteetseid rõivaid...
Päris elu...
kõigi meie murede,
tülide, arusaamatuste,
vaikimiste ja leppimiste tallermaa...
pisikeses...odavas üürikorteris.

Uued jäljed, milles kõndida...

Sa tahtsid näha
mu valust
karjuvat nägu,
mis istuks kodus
ja nutaks sind taga.

Ootaks,
millal sa naased...
kui üldse...

Sa tahtsid kuulda
mu paluvat häält,
et nuuksuksin
ning halaksin...

" Tule tagasi!"

Ma ei jaksanud...
Ma ei viitsinud...
Ma ei tahtnud...

Ma tundsin,
et ma ei vaja
sind enam.

Minu ees
sammuvad uued jalad...
soojad jäljed,
milles saan
praegu kõndida.

Jah- ma teadsin,
et kui oma tuurid
ühel päeval lõpetad...
hakkad sa ulguma.
Karjuma minu ukse taga....

" Lase sisse!"

Sa ei saa...

Sul oli kõik...
see ei sobinud.

Nüüd on hilja mõista...
Nüüd on hilja vabandada...
Nüüd on hilja...
uuesti alustada.

Vaiki...kui saad

Ma panen
käed kõrvadele,
surun silmad kinni...
ei suuda kuulata...
ei taha vaadata.
Vaiki...kui saad-
palun vaiki.
Seekord on sõnadel
hävitavam mõju,
kui vaikusel.
Seekord on valgusel
valusam lugu,
kui pimedusel.
Sa ütled,
et minu jaoks
ei ole sinus
enam ruumi.
Sa ütled,
et koosolemise aeg
sai ümber.
Sa ütled,
et sa vajad nüüd
minu mõistmist.
Ma näen,
et sinu silmis
niutsub
seesama koerake,
kes mulle
igatsevalt ja ootavalt
alati vastu jooksis.
Ma näen,
et su suunurgad
värisevad
ja kurbusekurdudes
näub kiisuke...
sellsamal häälel
mil öösiti,
kui mulle...
kaissu pugesid.
Ma näen,
et su käekesed
kõhklevad ebalevalt...
ning sõrmede vahel
heliseb kallistuste,
silituste kaunis viis...
see valss,
mis meid sellesse hetke...
tantsutas.
Ma panen
käed kõrvadele,
surun silmad kinni...
ei suuda kuulata...
ei taha vaadata.
Vaiki...kui saad-
palun vaiki.
Seekord on sõnadel
hävitavam mõju,
kui vaikusel.
Seekord on valgusel
valusam lugu,
kui pimedusel.

Võitluseta alistuma sunnitud...

Ma ei suutnud võidelda
selle armastuse eest,
mis mulle kingina
sülle sadas.
Mõnikord teevad
nurjumised vähem haiget...
teinekord...halvavad su...
pikkadeks aegadeks.
Sellel korral
ei suuda püsti tõusta.
Sellel korral
olen rohkem surnud,
kui eales varem.
Meenutan silmi,
millest peegeldus
kogu minu rõõm ja ilu...
Eal ei oleks arvanud,
et see kõik kunagi
nii mõrumagusalt maitseb...
niimoodi lõppeb.
Kuulan oma peas
sinu häält...
kerides tagasi hetki...
nautides neid,
mil sa mind hellitasid,
hoidsid, kalliks pidasid,
mil minuga vaikselt rääkisid,
jagasid tulevikupilte.
Püüan tabada
seda hetke,
mil tekkis errorkood.
Kui saaksin seda
vaid kuidagimoodi
ümber kirjutada...
programmeerides muuta.
Vihkan seda sinist valu,
millesse olen mässitud...
See on minu jaoks
täiesti uus tunne...
painav ning väsitav...
kiskudes verevat hinge
veelgi rohkem marraskile.
Viha omaenese
saamatuse pärast.
Viha iseenese vastu.
Viha...maru, põlgus...
Vahet ei ole...
ühel päeval
suudan taas naeratada,
vallatleda, armastada.
Ühel päeval
suudan andestada.
Ühel päeval
suudan unustada,
et ma ei suutnud võidelda
selle armastuse eest,
mis mulle kingina
sülle sadas.

Kauge püüdmatu

Hezeli -
mu arm...
ja Luna-
tumekülmas
galaktikas.
Päikesekauge planeet -
tundmatu Marss.
Su juurde viivat
treppi pole...
ei ole valguskiirust
ega süstikuid.
Vaid eredana kumav
kauge täpp,
mis maapealt paistab
nii kutsuvalt,
õrnigatsevalt...
kättesaamatu
ning püüdmatuna.

Alastus

Adru lõhnas,
kõrkjate keskel...
lamamas alasti
üksik keha. 
Päikese võtta
ja tuule armastada-
noor...
mitte üldsegi vana.
Sale, sile ja sirge...
juuksed...
lipuna lehvimas.
Armumisest räsitud...
vaikimisest kurnatud-
eilsete eksimuste
valge varjunukk.
Peitub uute
Casanovade eest...
Süüdistades enda
ilu, rikkust ja haritust,
mis haisuloorina
tolmendajaid peletab...
koletuse küüsi.

Täpiline pepu

Täpilistes pükstes
kena pisipepu...istub 
meelõhnaliste lilledega 
kaubamaja terrassil.
Joob latet...
väike sõrm
peenelt püsti.
Teises käes
värisemas suitsupits.
Vaatab tänaval kõndivaid
triipudes jalgu
ja kerget suvepluusi-
hõljumas...
rappuvate rindade peal.
Baleriinasid, mis katavad
nõtkeid varbaid...
kaabuga mehe käevangus.
Maailm on värviline
ja toretsev.
Vöödiline, jooneline...
mitte mummuline.
Rõõmutseb suvevaikuses,
kus puudub üksindus...
See peidab end eemal
magususes...
Varjudes hiiglaslike
prillide taha.
Tänavasuminast
kaugemal...
kõrgemal...
Mürgitades
oma kõrgeid kontsi...
häbenedes erinevust.

Vines...

Ütled, et oled väsinud

kõrgustes lendamast... 

oled pööranud selja

unistustele ja õnnele-

ning üleöö
peab kõik muutuma...

Ei jää minuga hingama...

hommikukargust,

mis metsa kohal hõljub.

Vinet, mis meid pilvedel hõljutas

ega luba mul hoida oma käest...

joosta joovastuses 

su soojades jalajälgedes...

naerda valgete linade all,

mille vahel...
meie sääred libisesid.

Väriseval häälel lisad...

et ma olen ainus inimene,

kes on pannud sind unustama-

ainus, kelle kõrval
sa ei mõtelnud...

ei mõtelnud mitte midagi...

Voonake

Vagura ja leplikuna
elad oma hetki...
näksates kõrsi,
mida ette söödetakse.
Vaatad sinavasse taevasse-
jälgid pilvetompude
lummavat kujundtantsu...
teadmata, et see laotus
on vaid pelk illusioon-
piir lõpmatute
võimaluste ees.
Voonake-
väike valge täpp...
traattarandiku vangistuses.
Värske, mahe, rikkumata-
kurjusest vintskumata liha.
Rõõmsameelne kepsjalg-
elujanu naiivne siirus...
Pisarateta talleke-
peopesa lakkuja...
usaldav ullike.

Must luik

Kõrgel varvastel
kõndiv sale ilu-
liigub muusikarütmis
libedale tantsupõrandale.
Seisatab...
seob veel susside lehve...
heidab pilgu publikusse-
tema lugu pannakse peale.
Etteaste...võrgutav tants
peab algama...nüüd ja kohe.
Puusad hakkavadki
küljelt küljele õhus kiikuma.
Sõrmed sirutuvad
iga täisnoodi juures
elegantselt välja...
pikendades tüdruku
habrast keha...võluvalt.
Luigelmine, pöörded,
spagaadid, jalatõsted...
Ta ise kuuleb...
tühjust ja nukrust
kõlamas enese sees,
mis tahaks karjudes
kogu ruumi
vaakumisse tõmmata...
Tantsib see tüdruk ju
vaid sellele ühele-
kindlale, armastatud mehele,
keda showd nägemas ei ole...
ega tulegi kunagi, sest
eksisteerib vaid tema peas.
Naiselikes mõtetes ja kehas,
mis tasu eest
kõiki ahhetama paneb.
Jah-teda osatakse hinnata
ning väärtustada-
seda kunsti,
mida ta luua suudab.
Kui ta vaid oma painest,
elavast kujutelmast...
lahti võiks saada,
et kergem oleks hingata...
Aga seda ei juhtu,
sest just see aitab tal
nii valusmagusalt
ennast väljendada-
murdes tema väätit südant
igal esinemisel...
üha uuesti ja uuesti...
See on tema saatus-
tantsida südamekarika täitumiseni...
esitades oma elurolli-
musta luigena.

Ülitundlikkus

Ümbritsetuna...
uutest helidest,
piltidest, lõhnadest,
maitsetest ning puudutustest-
tajume maailma
iga päev erinevalt.
Iga hommik
loob teistsuguse kontakti
väliskeskkonnaga.
Iga päeb toob
meeldivaid, kilkavaid, naervaid
aga ka
ärritavaid, sügelema ajavaid
ja aevastavaid hetki.
Mitte miski
ei ole samamoodi.
Mitte miski
ei ole tuttav.
Ükski uus hetk
ei ole turvaline.
Ainumaski proovimatus
ei anna kindlust,
et see meid ei kahjusta.
Meil ei jää muud üle,
kui ennast ereda päikese
ning virvendava liikuvuse eest
prillide taha peita
ning ebameeldivate helide tormis
kõrvaklappidest kõlava
muusika rüppe viskuda.
Süüa oma kindlaid toite,
mähkida end pehme,
rutiinse kestaga.
Ülitundliku inimese argipäev...
Ja me ei olegi
pirtsakad või pepsid-
lihtsalt erilised...teistmoodi.
Mässates päev-päevalt
kogu ebaõiglusele vastu,
kuni ühel hetkel lepime...
lepime iseendiga...
just selliste "friikidena".

Lõikepoeg

Nunnumõõtja häirekisas
püüan pilku selgeks saada...
vaimustavalt võrratu kiisu-
minust kasvanud lõikepoeg,
kes sa oma nurrumissünniga
nüüd pilvitu taevalaotuse all
sooritad oma agaraid südamelööke...
õrnhabras ja...erevalge-
loova ema  ihuviljake.

( Ron`le )

Nipernaadilik Püha Graal

Ma olin su fantaasiates,
kuhu mind tõmbasid.
Tulid ja rääkisid lugusid...
minu Toomas Nipernaadi-
erilisi ja vaimukaid...
oma valges suveülikonnas.
Olin su raamatu tegelane,
keda sa tundma õppisid.
Nüüd said peatükid valmis...
Kas annad mulle asu?
Räägid minuga lõpuks
inimkeeli...maisest asjust?
Mis juhtub edasi...
ning millal sind näha saan?
Kas olen veel su mõtetes?
Sõnad...laused...
olid need tõsi või meelepett?
Ilus vale olevat
parem, kui kole tõde...
Ära pelga....
ma tean, et peale minu...
ja ka minu vahepeal...
on lehekülgi,
mida ma lugeda ei sooviks.
Armastusest sinu vastu-
ei mitte maailmaränduri...
kulutule...südametemurdja...
Sinu vastu...
selle inimese vastu,
kes kogu selle kuhju all hingab.
Selle õrna ja puhta hinge vastu,
keda sa ise poriga loobid.
Selle mehe vastu,
kes on loodud minu Püha Graaliks.
Inimese vastu,
kes on minu sibulakihte...
järjest maha koorinud...
ajades mind nutma-
pannes mu enese silmad
kõige valusamalt kipitama.
Tüübi vastu,
kes ei pea mitte midagi tegema,
et olla minu inimene...
mitte ühtki imetrikki...
ega väljamõeldud muinaslugu.
Poisi vastu, kes lihtsalt tuli...
Armastusest meie vastu-
kirjutasin lõpuakordi,
et saaksime vabaks-
vabaks kattest,
mille meie peale lõid,
et võiksime oma aiapaviljonis...
rahumeeli piimakohvi luristada.
Olgu tee su jalgratta all
kiire ja käänduteta,
et kiirelt koju tagasi jõuaksid.

Saatuse saadetud...mees

Vaatan, kuidas sa magad.
Naeratad läbi une, muigad...
libistad käe padja alla,
vähkred...pöörad kõhuli...
Silitan su juukseid,
selga, kukalt, sõrmi,
mis korraks ehmatusega
lahti löövad.
Sa oled minu aare...
midagi nii hinnalist,
mida ma ealeski
ei suudaks enam kaotada.
Ma ei soovi
oma silmi sulgeda,
sest ma tahan olla sinu kõrval-
kuulata su hingamist
ning jälgida...
su näoilmeid,
kui sa oma unedes
deeomonitega võitled
või vana piimaputka trepil...
jäätist limpsid.
Ma ei taha enam kaotada
mitte ühtegi sinu elatud hetke-
ega maha magada
ainsamatki liigutust
...mõtet...tegevust...rõõmu...
nüüd, mil ma su lõpuks ülesse leidsin...
nüüd lõpuks,
kui meil on võimalus koos olla.
Armas...võtan su ärevil keha
oma käte vahele...
Rahuned... surudes oma pea
minu lõua alla.
Kussutan sind kui väikelast-
liigutuspisarad voolamas padjale.
Ma võiksin jäädagi ülesse...
lihtsalt, et näha...
sa hingad ja kõik on hästi-
mõistatada, millist seiklust
sa just parasjagu läbi elad
või kus sa oled...kellega...
Suudlen su värelevaid silmi...
südamed löömas samas rütmis-
saatuslik mees,
minule sündinud mees,
üle aegade saadetud ÕIGE mees,
kelle nimel olen valmis...
rohkemaks, kui oleksin kunagi uskunud...
Korraga...lendab miski raevukalt vastu akent.
Avan oma silmad...
See oli kõigest uni,
milles magavat sind imetlesin.
Ikka veel olen üksinda...oma
tühjas ja külmas voodis.
Huvitav...kas sa oledki selline,
kui me kunagi kohtume?

Aegade kutse

Mõned elud
on ühenduses
üle aegade-
neid ühendab
AEGADE KUTSE...
selleks ettenähtud
õigel hetkel,
mil nad lõpuks
saavad võimaluse
ja loa kohtuda...
Selline side muudab-
muudab maailma...
paremaks ja õilsamaks,
puhtamaks ja süütumaks,
lihtsamaks ja õiglasemaks.
Selline...
aegadevaheline ristumine
on mäng-
mäng kõrgemates kätes.
Armunu on vaid marionett,
keda nööripidi juhitakse.
Otsime oma elus
just seda õiget-
uskudes,
et kusagil
peab ta ju olema...
Teadmata, et
sellest võib tulla...
väljakannatamatult
pikk rännak...
täis pettumusi,
lootuseid ja katsetusi,
valu...
Aimamata,
et just meie elu...
on kellegagi ühenduses
ÜLE aegade-
seda ühendab
millalgi AJA KUTSE...
ÜHES ELUS.

Mälestuste jää...

Nüüd istu ja kuula,
mis minul öelda on!
Ma olen piisavlt
põlenud ja põdenud...
nüüd on aeg,
et ka mina saaksin
oma vajadusi rahuldada.

Vaata ja imesta,
kuidas kõik minna võib!
Sa oled paljutki
varjanud ja salanud...
praegu on hetk,
mil võiksid lubada
avameelselt rääkida.

Oota ja kannata,
kuni leian õigeid sõnu!
Oma tunnete jaoks,
sest ma ei taha lõhkuda...
viimsetki habrast jääd,
mis mälestuste vahel
sulanud veena voolaks.

Nüüd istu ja kuula,
milline meloodia mängib!
Ma olen igatsenud,
oodanud ja nutnud...
nüüd on hetk,
et ka mina saaksin
oma unistusi elada.

Tagurpidikäik...

Kingi mulle pisut aega...
enda hingetõmbeid,
naeratusi...
Liikuv ja elav sina.

Kingi mulle veidi ruumi...
enda kõrval,
vestlusi...
Silitav ja kallistav sina.

Kingi mulle armastust...
enda puudutusi,
suudlusi...
Õrn ja hoidev sina.

Kingi mulle uusi rolle...
enda mõtetes,
rõõmu...
Vaikiv ent kõnekas sina.

Kingi mulle tagasi hetki...
enda südames,
helisemas...
Hooliv ja andestav sina.

Mõttemuutus

Mühata mu mõtlemisi...
muiga mänge,
mõista meeli,
mangu maru,
muuda moodi,
mine marraskile.

Meelita mu mure,
maali mõru,
murra maske,
mõrva müüte,
moonda mõnu,
mõmise määratut.

Atentaat laadaplatsil

Mida ma sinule tegin,
et sa mind niimoodi
vihkad ja põlgad-
soovides mu surma...
Värvates seks mu enese riigi
reetlikke... sõdureid?

Ajad mind tentsikutega taga...
maskeeritult...kesk laadaplatsi,
millel orgia ja peomöll
lustlikult trallinud aovalgusest.

Ihud hammast mu kehale...
mille hüvanguks on õukonnahordid
pandud alandlikult teenima-
kavala naerupilke saatel otsid
võimalust atentaadikatseks.

Kuniks mu mehed on purjus...
ning möllavad, kaklevad...võitlevad
lihtsasti riides neidude eest-
ainsal vabaks antud tähtpäeval...
Mõtlen varjumise peale...
silitades rubiinidega kaetud pistoda-
kullast vööketil rippuvat-
keda veel...saaks siin usaldada?

Näen, kuis lihvid juba nuga...
irve saadad mu krooni poole...
Mõelda ei mõista nüüd enam muud,
kui pean jooksma...
nii kiirelt, kuis jaks-
haarates raskest siidseeliku kuhjast.

Viskun kõhuli sirmide taha,
uskudes, ehk ei heida sa alt...
Tera vilisebki õhus-
jääb pidama punutud korvi,
mis minu ja katte vahel-
see lööb kõikuma...
läheb raksatusega ümber-
narride maod...
roomavad susisedes anumatest välja.

Niuksudes... lamades mudas...
ei julge oma kehal liikuda lasta-
kindel ei ole, kuis saabub lõpp
või kas ongi juba see käes.

Miski vajub hooga mu turjale...
paanikaõud - ei enam ei hinga...
Tõstab mu klaasistunud pilku...
kaitsev...võõras vend-
mees, kes just keerleval köishobul...
end lõbusalt... hullates tundis.

Õhupuuduses ahmin...
satsid, kindadki räpased...
oma rüütli kaitsvas embuses-
uus vaenlane liikumas ihule.
Minestan...foobiast-
üks neist põgenikest...
on roomanud
alusseelikute...kihtide vahele-
kombates teed
ümber mu palja reie.

Tüdrukud omavahel...

Kuule...
ma tahan sinu moodi olla,
kui ma suureks kasvan.
Vaadata sama pilguga
maailma peale
ning lausuda:
" Ma tean kõigest...kõike."
Näha sama graatsiline,
väljapeetud ning...
daamilik välja.

Kuule...
ma tahaksin sinu moodi olla,
kui ma suureks kasvan.
Kanda vaid kleite ning kübaraid.
Sääda igal hommikul juukseid.
Lõhnastda end ka kaevule minekuks,
sest iial ei või teada,
kes just parasjagu ennast
külla võis asutama hakata.

Kuule...
ma tahaksin sinu moodi olla,
kui ma suureks kasvan.
Ulatada oma lahke käekese
alati sõrmed koos ja
küüned viilitud.
Puhtad ja hoolitsetud...
sageli valgetes pikkades kinnastes.

Kuule...
ma tahaksin sinu moodi olla,
kui ma suureks kasvan.
Tantsida läbi elu...
nõtkel sammul ja keerelda-
alati pea püsti ja õlad hoitud...
selg sirge ning varbad väljapoole.

Kuule...
ma tahaksin sinu moodi olla,
kui ma suureks kasvan.
Rääkida maheda, mahlase häälega.
Intonatsioon ja tämber
alati hoolikalt valitud.
Sõnavara viks ja viisakas...
lauseehitus kui luuleraamatus.

Kuule...
ma tahaksin sinu moodi olla,
kui ma suureks kasvan.
Anda endast just nii palju, kui vaja
ning mitte iialgi...
lasta enesele liiga teha.
Võluva konkreetsusega osata
öelda " EI!"

Kuule...
ma tahaksin sinu moodi olla,
kui ma suureks kasvan.
Naeratada lastele ja olla eeskujuks.
Kuningannaliku välimusega...
lauldes kannatavatele sõduritele...
ja näljastele trööstilaulu.
Silitades päid, mis minu leebust
on juba ammugi oodanud.

Kuule...
ma tahaksin sinu moodi olla,
kui ma suureks kasvan...
Iida Rosalie...vanavanaemakene,
kes sa püüdsid minusse kõik
mõisaaegsed väärtused kirjutada,
mida ma endas kannan...
lubades mitte ilmaski...
neile selga pöörata.

Austusest ja armastusest
Sinu vastu...
mu suurim õpetajanna...
eeskuju...filosoof,
kes sa mind puude otsa ronima keelitasid
ning panid klaverit mängima.
Tegid mulle patsid pähe
ja sättisid kleidikese satse.
Sundisid istuma igal hetkel
püüdlikult põlved koos
ning rüht hoitud.

See kuidas ma söön, joon ja mida...
see kõik on sinult...
kulla vaarema.
Väikene sõrm elegantselt püsti...
juba kolmandast eluaastast...
noa ja kahvliga.

Minu balletitantsija jalad,
on küll juba tänaseks...
pisut valutavad
ja teevad hommikuti
hirmuäratavat...
katkiminemise häält,
aga sa andsid endast kõik...
suurima võimaliku panuse
minu kujunemisse.

Kuule...
Ma olengi sinu moodi.
Nüüd, kus ma suureks olen kasvanud.
NAINE suurte tähtedega.
Just nii nagu sa soovisid.
Ja ma olen õnnelik,
mis sest, et tänases ühiskonnas...
tunduda võin pentsikult klants.

Unekoer

Unest ärganuna
vaatan taevasse-
helehalli...
pilvisesse.
Päikesepaistet
veel ei ole...
hommikuvalguses.

Kardinad jutustavad...
õuestoimuvast.
Avan rõduukse.
Teen oma esimesed
arglikud sammud...
tänasesse...
olevikku.

Peas lendlevad
mõtted....
kaaslasest,
kes mulle haugatas...
pärnaõite lõhnas,
kui jooksime...

Kerin end
tihemini teki sisse...
kuulates...
linnulaulu asemel...
autodemürinat.

Paneelmaja...
hingab koos minuga
seda õhus hõljuvat
vihmakargust...
argisust...
linnatöisust...
inimsuminat...
kriitilist kiirust...

Ja siis ta tuleb
ning silitab ennast
vastu mu sääri...
pehme kasukaga.

Laskub mu varvastele-
soojendab ja...
paneb käpakese
üle koonu...

Minu sõber...
kutsikas,
kes mind saatis
öistes seiklustes...
rännakutes...
ekslemistes...

Kollane unekoer...
kaitsja ja sõber-
fantastiline võitleja...

Kokkupõrge...

Lehviva seelikuga
sõidad linnarattal,
käekotike korvis,
tilistades kellukest.
Ei kuulnud...
Põmaki!
Pealtnägija kõnnib
vaatama jäädes
peaga vastu
liiklusmärki,
mina olen...
marraskil põlvega
pisarais maas,
sina ise...
kõige suuremate
sinikatega...
teadvusetu.
Kas ei võinud siis
hoogu talitseda?
Raeplatsi...
munakividel...
Mis kuri
sind sundis...
niimoodi kihutama?

Latiino baby...tydruk...eestlane...

Naerata...
mu Latiino baby...

Keeruta ja liigu...

Värista ja...
höörita oma...
puusa...
jalgu...
naba...
kõhtu...

Sõrmed...
mängimas
ja libisemas...
õhus...
juustes...
kehal...

Ebamaine ja...
kuum-
kaunitar.

Minu ees...
minu vastas-
oma sileda...
ihuga...

Rumba...
hingamas...
igas keharakus...
igas südametukses...
igas ripsmepilgutuses...

Valge...
Eestimaa...naine...
Blond...
sinisilmne...
habras...

Põletava...
hingetukstegeva...
siseeluga...
välimusega-
sensuaalse...
olemisega...
KULLAKE.

See sobib sulle...

Esineja...
õrritaja...
naerataja...
tantsija...
TYDRUK...

See muusika,
mis sa...
tegelikult oled.

Ja mul...
ei ole vaja...
mitte kedagi teist...
Mitte ühtki...
immigranti.

Ettepanek...

Laskusid mu ette...
põlvili...

Tõstsid mu
pluusi...

Surusid oma pea
vastu mu
paljast
kõhtu...
ning nuukstasid-
mere ääres.

Külm oli ja...
kõle...

Märja liiva sisse
vedasid sõrmega...
südame...

Paljad...porised
jalad...
heledate pükste sees...
värisesid.

Võtsid taskust...
karbi...

Ohhh...Jumal...

" Kas sa...
oleksid minu...
ja ainult minu?"

Sinu suured...
tinahallid-
pisarniisked
silmad...
helkisid
hommikupäikeses...
Seekord...
ütlesin sulle...
...EI.

Jooksin minema...

Kadriorgu.

Kuidas sinna jõudsin-
ei mäleta.

Miks?

Ei oska ütelda...

Vist ei olnud...
valmis veel...
uskuma-
siiras olla võiks...
sinu mõte...

Kartsin...
jääda siiski-
üksinda...

Meie lapsega,
kes ennast...
varsti minus...
liigutama hakkab.

Ma tantsiksin...
meie pisikesega...
vee ääres-
naerdes...
Süda liigutusest...
klaashabras...

Sa võiksid ju...
hoida tal...
teisest käest...

Sõrmus sõrmes...

Kui saaksin...
kindel olla-
sa ei teinud seda...
ainult...
tema pärast.

Õhuakrobaatika maailmalõhel

Sinu kõikumist
maa ja taeva vahel...
on erutav vaadata-
õhuakrobaat,
kes sa...
südamedaami nimel...
paaril millimeetril
oma varvastega mängid.

Trotsid tuult ja vihma-
rahet ning...
piksenooli.

Metronoomina
vilgub ta...
teisel pool
maailmalõhet...
sulle õiget rütmi,
millega astuda.

Turnid temani-
surmale naeratades...
kuristikuservadel,
mis on palistatud
süngveriste
pilvetompudega...

Tross on pingutatud
ja see ei kõigugi...
enam nii palju.

Oled leidnud
oma tasakaalu.

Ära...ainult...
alla vaata-
seal on piinades
karjuvad inimvared
ja see, mis neist
saanud on.

Sa tõttad...
päästma...
pattulangenut,
kes sügaval südames...

Kuidas sa mõtlesid,
teid mõlemaid...
üle hukatuste kanjoni
tagasi toimetada?

Õpetad naisegi
köiel kõndima?

Mida kõike
üks mees...
armujoovastuses
ette ei võtaks...

Vaatame, kas sa tõepoolest
saad sellega hakkama...

Friik

Oma inetust
ei salga...
ega ilu.
Ei tea,
milline oled-
sind ei huvita.
Pisut segane
ning hullumeelne...
Liialt aus
ning otsekohene.
Räägid, räägid,
räägid, räägid.
Friik--selline!
Suurte hallide silmade
ja kahvatu jumega...
Roosade kriipshuultega...
päikesejuustega.
Mähituna valgesse linasse...
jood rõdul kohvi-
ja nii on...
sinu arvates
paganama hea.
Oled samaaegselt
hirmutav ja köitev.
Saad miljoneid pilke...
Osa põgeneb koheselt...
Osa armub...
ning siis põgeneb...
Osa aga...
ei tulegi,
sest su kummalisus...
lehkab miilide kaugusele.
Seksikusel on hirmuäratav lõhn...

Sanremonditud lahutatu

Sul on sellest
ülevärvitud elust villand?

Muudkui võõpad...
võõpad....võõpad...
iga paari aasta tagant-
uue ja värskema värviga üle,
et parem vaadata oleks
ning  hallituskord
välja ei paistaks...
suurest õhus leiduvast
niiskusesisaldusest?

No...
ja soolane...
on see virvendus ka....
on ju nii?

Mereäärne asupaik...
Pidevalt on tõusuveed
ning vihmasajud.

Peab nagu midagi...
puidu kaitseks...
peale määrima...
ikkagi...

Kui keegi kunagi...
restaureerima hakkab...
seda koda, millel nimeks...
lahutatu residents,
siis peab ta küll
kurja vaeva nägema,
et erinevaid...
akvarellikihte maha leotada.

Kraapigu või noaga,
kui soovib.
Mis see praegu sinu asi on?

Sanremont...käib ühe
uue alguse juurde...
tahad sa seda või ei-
nii on see alati olnud.

Nuriseda võid ju küll,
et sul on sellest
kaunimaks mukitud elust kõrini,
kuid ikkagi käid ajaga kaasas,
sest egas siis kinnisvara hinda
ei saa lasta alla käia.

Vaata-üürnikud...
need kolivad ju välja,
kui majas enam elada ei kõlba...

Ja mille eest sa siis euroka teed
ning aknaid vahetad?

Elukirjandi puhtand...

Ma pakun sulle...
puhast valget lehte,
millele kogu  meie lugu,
uuesti... algusest peale,
ümber kirjutada.
Seekord ilma kirjavigade
ning eksimusteta...
Ettevaatlikult-
teades juba mustandi sisu.
Maaliks käekirja
ning näeks kujundusega vaeva.
Illustreeriks ning toimetaks.
Kuupäeva lisaksime ka...
tänase...,
sest kogu eilne on minevik.
Sellest ei jätaks üldse...
kusagile märki maha...
Vaid uus ja...rikkumata...
korralik teos-
naeratav ja rõõsa-
tulevaste põlvede tarbeks,
et nad teaksid,
kuidas kõik oli...
ja mis...
Loomulikult kirjutame
uurimuslikku laadi töö
ning tsitaatidega.
Hispaania- ja prantsuskeelsete
väljenditega,
sest me mõlemad
oleme ju ikkagi...
lõpukirjandi eest
maksimaalsed punktid saanud.
Kuidas siis enese
elukirjandit kribades
võiksime leppida vähemaga?
Pähhh....
kirjanikud või asjad...
maksimalistid...
humanistid...
sofistid...
masohhistid...
Omaenese armuromaani
suutsime kuu ajaga
selliseks õudukaks kirjutada,
et siga ka ei söö...
Seekord ma ei anna sulle...
tindipliiatsit või sulepead,
sest... võib-olla...
mäkerdaksid sa
kõik jälle ära....
Saad hariliku-
seda saab kustutada.
Ise võtan ka-
igaks juhuks...
Stabilo paremakäeliste pliiatsi...
Sellega saab kindel olla,
et hoidmisasend
jääb lõpuni õigeks.

Klassikute lemmiklaps

Ongi aeg ärgata,,,
oma unenäost...
unistusest...
illusioonidest...

Unustamata seejuures-
oma hinge helinat,
mis Schuberti...
Serenaadina kõlab...

Ringutad ennast
ning sätid...
ööga ülesse kerkinud särki
ikka allapoole...
maadligi...

Silmad kinni
ja süda avali...
Vivaldi Suvi...
voolamas verena
veenides...
See sobib sulle rohkem,
kui Chopin.

Beethoveni...melanhoolia...
tema Kuuvalguse sonaat...

Sellega tunned, et...

Sina oled...siin...
SA ELAD!!!

Sina, kelle kätes
hakkab hommikuvalgus
värisema...
sest öine paine..
tungib välja...
klassikana,
mida sa eales
ei ole õppinud,
kuid mida sa...
lihtsalt tead...
lased läbi enese...
ning interpreteerid,
sest see elab sinu sees.

Mozarti ja  Bachi...
hoiad erilisteks hetkedeks,
kui on...
rõõmutsemise tunnid.

Ja nii ongi hea...
ja kõige parem.

Mõtelge....
liuelda poolalasti...
viinivalsiga üle
marmorpõranda...

Chpani klaverikontsert
silitamas juukseid,
mis võivadki olla...
just nii lohakil ja segi...
sama hullud...
nagu sa isegi,
kes üha kiiremini...
ja kiiremini...
keerleb...
nõrkemiseni...
kuni variseb oma hulluses
üksikule...
väljamõeldud
karunahale...

Avab oma simad...
ning näeb...
reaalsust....

Tühja tuba...
Raamatuvirnasid ja
mustade riiete hunnikuid...
Tühja taarat...
ja hunnikut vanu lehti...
mille ta sai raamatukogust...
et kütaks paar päevagi...
tuba soojaks...
mis sest, et...
näljas on...ja
pole nädal aega juba
korralikult söönud...

Fantaasiates...on ta...
ikkagi klassikute...
lemmiklaps.

Haarab pintsli...

Kisub veel viimsed
hilbud seljast
ning värvib enda keha
punase värviga üle...

Laskub lõuendile kõhuli...
ning kõrvus kõlava
kauni muusika saatel...
valmib...
alasti lapsekehaga
luuletajast...
kunstiteos,
mida alles peale tema surma
hinnata osatakse...

Vivaldi...kevad...
viiulite...
viimsed hingetõmbed...
enne dušši...

Rookatus...viljatusravi

Maja...hallis metsas

udukardinate vahel.

Rookatus tilkumas 

vihmahärmist-

tervitab tulijaid...

katel juba podisemas.

Angervaksast nõiajook

ning naistepunatee...

janustele-

harutamaks...

murekukrut,

millega posija juurde tuldi.

Varsti on ta valmis...

salv, 

millega...

lahendada...

see probleem.

Igatsetud...

poeg...

kui päikesekivi,

keda saada soovitakse...

Eidekese hambutu naer

ja lappidest kokkuõmmeldud riietes

vappuv muldvana kogu.

...Ärevushirm...

Ämblikuvõrkudest

ja tolmust virvendav tuba...

Laes rippumas...

kõikvõimalikud...

raviürdid...

mürgitaimed...

Purkides...

rästikud...

veel liikumas...

sisisemas...

Naine pannakse...lebama.

Vanasse koikusse,

mis ilmselt kunagi oli voodi.

Pea alla...kitsenaha lehk.

Ikka veel ei olda kindlad,

et see just see kõige õigem....

tegu on...

Siiski- 

mees suudleb...

oma kaasat-

julgustseks...

ning siis võib moor ta 

haisva kreemiga sisse.

" Nüüd lebad siin...

liikumatult...8 tundi..." 

pragab nõid.

Nad lahkuvad,

sest aroomiteraapia...

on hallutsinatsioone tekitav.

Nii ta seal siis lamab.

Endiselt kaheldes...

kas see viljatusravi...

võiks tuua kauaoodatud...

kullakese.

Ja juba ta tõuseb oma kehast-

vaadates enda alasti vormi

räbalakuhjal...

Lahkub naerdes majast...

Veel varem pole ta ennast

nii kerge ja elusana tundnud.

Aasad...metsmaasikaõied...

Jalad kisuvad murult lahti...

Peaaegu jõudis ta 

oma armastatule järele.

Kui ... ta kutsuti...ülesse...

Unistus... lapsest...

kõik proovitud variandid

ning meeleheide, 

mis lõpuks metsa tõi...

võttis noore keha...

enese hoolde.

Enam ei pea ta 

öösiti...

ennastsüüdistavalt...

nuuksuma,

sest maine mure...

on minevik.

Siia püstita...minule monument...

Lugesin sind.

Lõpuks julgesin.

Värisesin-pilk maas...
häbist ja
anonüümsusesoovist.

Laenutasin 7 teost.

Tädi vaatas raamatukogus
kahtlustava näoga.

" Uurimustöö?"

Ma lükkaisn Ray.Banid
kõrgemale ninale...
ning tõmbasin kübaraserva
näo katmiseks ninani.

" Ei...ma õpin lõpuks...
oma meest tundma..."
-pobisesin vaikselt.

" Vabandust?"

" Jah..uurimus...muidugi...uurimus...
kui te nii soovite..."

Vanem...koguhoidja Hilda
naeratas, kui mu ID-kaarti
läbi piiksutas.

" Ta on hea kirjanik ja luuletaja."

No see oli küll uudis-
on veel meie maal
mõni naine, kes poleks
minu poeedist lummatud?

" Aitähh-eks vaatame...
minu jaoks täiesti tundmatu kuju...
uurime..., süüvime..."

" Usun, et te ei pea pettuma."

Kui see naine vaid teaks,
millest ta räägib...

" Teie kaart...ma tean teid...
te ju ka kirjutate...olen lugenud
...millal paberil ilmute?"

Mis ime...luuleosakonnas ja teab,
et ma olemas olen...
kusagil internetiavarustes.

" Toimetame...."

Toppisin raamatud kotti
ja kõndisin majast välja.
Emajõe ääres-istusin
ja otsisin ühe neist välja...

Lillade kaantega.

Lugesin ja...nutsin...

Kergendusest.....

Senimaani ei tahtnud sinus tuhnida,
sest otsisin just sind-
ehedalt...tegelikku...

Mitte luuletajat.

EI...mind ei huvita see-
kuulsus...tuntus...see hirmutab...

Ma ju tean,
et sõna on SÕNA.
Mina ju TEAN,
kui halb on kedagi...
tema kirjutatu põhjal
hinnata või armastada.

Lugesin sind ja mõistsin, et...
ma ei ole ainus,
kellel on samad mured- SINUGA.

Et suurest ärevusest
on enne mindki
öösiti üleval oldud-
oodatud su tulekut.

Kuulatud, kas sa hingad...
ning oldud rõõmus,
kui sa lõpuks välja ilmud-
oma kuristikust.

Sind küüritud...ravitud...
teiste naiste märke puuderdatud...
ning...ikkagi hoitud...hellalt...

Kui kogu vein...
või raha on otsas
ning kõik nais- ja meestuttavad
on selleks kuuks läbi kolistatud.
Ja sa jõuad tagasi...sinna,
kus sind päriselt oodatakse.

Minagi olen...
kui klaasehe.

Ainult selle vahega,
et ma olen kaugel...
mitte sinu koduriilulil
või raamatukuhja otsas.

Minu kahjuks-
ma ei saa ilmuda su uksele...
ning öelda:

" Kui sa soovid...ma jään.
Harjun sinuga...
Lepin sinuga...
Tulen toime SINUGA..."

Minu õnnetuseks...

Saan vaadata vaid pilte-
oma mälestustes
ning naeratada...
naeratada kujutletavale mehele,
kes istub minu kõrval...
silitab mu juukseid
ning suudleb kaelale.

Kuid ikkagi kõrgel-
riiulil...
su käeulatusest eemal,
et sa mind kogemata
ära ei lõhuks...
sildiga:

" Ainult vaatamiseks..."

See oli sinu valik...
mitte minu...

Oma kodus...
lae all...
riiulil...
sinust kõige kaugemal...

Nii paljugi ei usalda sa ennast,
et mind enesega ühte ruumi
unustada...lubada...

Ma ei tea, mis sinus toimub-
kes sa oled.

Minu uurimustöö lõppes.

EI-ma ei taha lugeda...
enam ei taha,
sest, mida rohkem ma sind loen...
seda selgemaks mulle saab,
et see ei vii mind päris sinuni.

Pagan-sa polegi nii paha!!!

Ei suuda olla kuri või vihane.

Ma armastan...armastan sind-jobu...

Võtan sul käest-
oma fantaasiates muidugi...
ning koos kõnnime...
kodu poole.

" Näe...siia...
püstita minu jaoks...
monument..."

Noodina kirjas...tuleviku tarbeks

Sa kirjutada
võiksid minust-
laulu,
kes võidelnud
su eest...
isekootud-
õnnest...
palees.

Siis kuulata
saaks
helisevat mängu,
mis jäädvustatud
noodijoontele...
Ka siis,
kui sind...
me kõrval enam pole.

Kas trükiksid
sa muusikasse-
lõhnava...
maikelluka?
Tead küll
on lumevalge
minu lemmikvärv....
ja magus hurm...
meil tröösti pakuks...
külmas talveöös.

Kallis- hoolimata kõigest...
IME-
su auks
ma valmis olen....
MINE....!!!
Last kandma...
oma keha sees.

Nii üksinda
ja vaikselt...
kuid kahjuks-
sinu jaoks...
ka paikselt.

Laskuks...
muusika...
siis meie peale-
jääksime elumeres...
ikka reale.

Leedi lahkumiskummardus poeedile...

Teeb Leedi
maani kummarduse-
baleriini oma...
nii, et kübarasirm
puudutab maad.
Lausudes oma
viimased sõnad:
" Ma olen MINA-
mitte keegi teine.
Olema ei saa ma...
kunagi Tema,
kellest unistad
ja kes on
löönud hingehaavu.
Jah-
me oleme sarnased...
seepärast mu valisidki,
kuid EI...
armumisele ei järgnenud...
sinupoolset armastust.
Sind paluma pidin-
hoia mind...
Tast mõtled...
muiates langeb
kinni silm...
On möödas sellest
aastaid kaks.
Sa pole suutnud
lahti lasta tast.
Su südames
ei ole vaba kohta-
minu jaoks.
Ta sind küll jättis,
kuid leinad taga...
ja mind
tema minekus...karistad.
Su kirju enam
ma ei loe-
ega sinu kaissu poe.
Ma lahkun...
liigun edasi,
mis sest, et
murtud saan ma sedasi.
Läen...pean sust lugu...
lihtsalt polnud...
sinu lugu."

Rariteetne naine

Hingega mu vaimule-
silid valgeis kindais
rariteeti.
" Kuldset PIIBLIT"
Käsitsi kirjutatud-
köitmata lehtedega...
Tindiga joonistatud piltidel-
ilutsemas vaevatud nägudega
pühad vennad.
Tunned, kuidas
16. sajand
läbi sinu voolab.
Ausalt ja vahetult.
Nende käte läbi,
mis joonistasid
nutva Moosese...
ja palverändurid.
Pruuni tuššiga-
seejuures ühegi tindiplekita,
mis rikuks koguteost.
Lappad lehti...
tõstes neid
ühest hunnikust teise...
kuni jõuad....minuni.
Sellel hetkel
langeb kurbusepiisk käsikirjale.
Ei... tint ei läinud laiali-
seda poleks sa suutnud
enesele andestada.
Kuid itkutilk-
vanimas raamatus,
mida kätega vaadata lubatakse...
tekitas käsitööpaberile
südamekujulise lohu.
Naise põsele,
kelle nägu on...
minu omalt
maha kopeeritud,
kuid keda sa omal ajal
armastada ei osanud.

Fantastika...

Ära mängi...
mu fantaasiatega-
need on pisut krõbedad.
Kõiksugu kiisupojad...
peaksid minust
alalhoidlikult...
kaarega mööda hiilima.
Vaata ohumärke-
neid on parajalt palju.
Nagu ka alatuid nalju.
Alastuski ei anna armu.
Torkab valusalt parmu...
Kõik, mis öelda julged...
haavab su enese sulge.
Ära lõbutse...
mu muinasjuttudega-
need on väljamõeldised,
et vaevlevad koerakutsikad
saaksid kooris ulguda...

( Toredale...kirjanikuhärrale...)

Paar baaris

Blondid juuksetukad...
veel valged sukad.
Roosiõites suvekleit-
pisut juba väsind eit.
Jämmib tühjas pidusaalis-
vein on otsas tal pokaalis.
Nurgas istuv purjus jõmm...
tellib viskit juurde-kõmm.
Nad on baaris parajad...
õhtulauas varajad.
Kaelakuti õue taarub...
takso poole ära vaarub.
Nukker...ribu-raba paar...
kodus ootel joogilaar.

(Inspireerituna tühjast Arhiivist,
kus me Paulaga aega veetsime...
tõsi ka Siim ilmus metsast
taaskord...korraks välja :D)

Mõtlemisfestival

Mõtlemise festivalil
oli kari lolle.
Karva kasvand
" naistemehi"-
trobikond
vaid trolle.
Ekslikult nad sattunud-
kuhu küll ei tea...
Targast jutust
valutama-
kiirelt hakkas pea.
Nii nad lahkumisetungis
häbist silmi peitsid.
Oma juuste tagant...
mõistujuttu leidsid.
Lahkudes küll tänasid...
käpa andsid pihku.
Naeratades varjasid
oma surmakihku.

Eksootiline naine

Vürtsikas-
kui hiinaroog
polegi nii kerge olla.
Õpetada võhikut
pulkadega sööma
ning õigel ajal
õhkama...
hingeldama...
joogiga tulisust
talutavamaks muutma...
Ega asjatult ole
Eestlate meelisroaks
ikka maitsetu kartul
ja juba eelpeenestatud
hakklihakaste.
Sellega ollakse harjunud.
See on tuttav, turvaline,
lihtne ja talutav.
Saab kiiresti neelata
ega pane kõhtu valutama.
Häda sulle-
kui sünnid...
keevaverelise naisena-
tavalisse halli ühiskonda.
Hea-
kui oleks
kasutusjuhendki kaasas,
et üks normaalne...
kodutoidul poputatud
mehepoeg
saaks kusagilt abi...
põletava armastusega
toimetulekuks.

Valed...

Hetkil...osadel
on vale maiku...
Sest hoolimata
siiski usume.

Hetkil...osadel
on tõrvast vaiku...
Seda märkamata
tasa naerame.

Hetkil...osadel
on meeles paiku...
Kus silmi
toodud pisaraid.

Hetkil...osadel
on keelel haiku...
Kas vaikida
või kisada?

Naer

Sul on... ilus naer-
pehme ja mahlane.
Mitte selline kriiskavalt
kuiv, kõrge ja kile.
Seda naeru
võiksin ma kuulata tunde.
Hommikusöögiks,
lõunaks ja õhtukski...
Laginat, mis röövellikult
täidab kogu mu keha
nii, et ...
kõik ümbritsev unub...
Sinu naeruga
öeldud fraasid...
võtavad mu...
põlvist nõrgaks
ja panevad südame
elevusest värisema.
Sellel häälel
on vaimustav tämber-
madal ja kume...
Sind vaadates
ei oskaks
midagi sellist oodata,
sest su näol tundub
olema hoopis...
teistsugune kõla.
Iga kord,
kui sa avad oma suu,
et mind kõnetada...
jooksevad külmavärinad
üle kogu mu keha.
See meloodia,
mida sinu häälepaelad
meisterdavad...
tarretab mu vaimustusest
olevasse hetke...
nii, et ma olen võimetu
ennast liigutama.

Ilmajäämine...

Sa jääd minust
päriselt ilma.
Ma ei jookse enam
üle selle silla,
mille sa ehitasid
üle valede jõe...
haletsuste kaljude
vahele.

Ei...ma ei usu
enam seda juttu,
milles väidad mind
kallis olevat-
kuigi seda välja
ei näita,
sest sa lihtsalt...
ei oska.

Sa jäädki
minust nüüd ilma...
päriselt...
lõplikult...
igaveseks...

Kas sa ise
ikka mõistad seda,
millest sa loobud?
Suudad selle
teadmisega elada,
et keerasid kõik
p...e?

Mul on nii kahju,
kallis...
aga ma ei suuda
selle valuga
enam toimida,
mida mind
tundma paned...
oma vaikimisega.

Nii palju vigu...
muidugi-
mina olen ju süüdi,
sest sina ütlesid...
" Olengi selline.
Lepi sellega.
Arvesta!"

Keda sa petad?
Ma ju näen
ja kuulen...
mul on sõpru...
ja tuttavaid.

Oleksin kõigega
nõustunud...
püüdnud mõista...
andestanud...

Aga minu üle naermist,
mõnitamist,
alandamist...
Seda ma sulle
ei luba!

Selle väikese
tüdruku nimel,
kes minu sees
veel elab.
Mul on
oma AU.