Kes varastas mu kuu?

Hirm -
paistab hambavalge taga,
pärlendavas suus.
Ei lasu
ainumatki sõna -
vaid krigiseb,
kui tuul...
Jääb aknapeegeldusel vaga,
kui maailm
rahulikult magab...
Haarab pilguküüntesse -
kerra keritud,
laiguse kuu.
Laskub
tiibadelaiu laulul
varju kadunud
unemaa poole -
peidab valu,
mida taevale tõi,
oma nutvate
lehvide sisse.

Mudamürki

Skelett on jama,
puudub torm
ning tuleks
varna panna -
see tulinoore võetud prügikuub,
mis põlastavalt surub
vastu tühja luud -
võiks põletada
kuivand haavapuul.
-------------------------
Nii arvas ork,
kes varem oli muus,
ning irvitades
oma võidujuust
ta proovis lehvata.
------------------------
Ei julend,
aral hetkel,
tal silma kiigata -
vist kartsin
oma retkel,
kuis tõrksalt viibatab
ning sajab soolavihma,
veel hapra keelele,
toob põgenevat lepet
mu kantud meelele...
------------------------
Võis mudamürki loopi,
kiskja hinges mees -
tal ravirohuürti
nüüd keedan sõnavees...

Õnnesoovid...

Möödus aasta – linnutiivul,

vaikust hingasid sa viivul,

mis nii palju rõõmu tõi,

naeratusse päikse lõi...

Eluookean valu täis -

vahel kõik nii raske näis,

kuid su sees see rahukoda -

kiirelt üles otsis oda…

Ennast kütkeist vabastas,

mõttetused labastas…

Pussak seenejuus

Veel pilgutühjus
rändab igavikku,
kui kuivand lehti
krabab trotslik sügistuul...
Seal ahastades seisan -
eluteki äärel,
kus mähkunult mind hüüab
suguvenna suu...
Nii pingelevis tärkab ilule -
taas kohatuna vaikiv loodus
ning juurerägastikus
voolav hoolas külg...
Saab takistuste varjus tatsu
pussak  seenejuus,
mis ühendamas pimeduse
kahkjaid närve...

Koidu kiletiib

Ma olen kärbes seinal-

otsin varjuplekki...

Kuis kiidab end 

tapeedil puhkend lill...

Nüüd näen su nägu,

"õndsat und"

ja varjutekki,

kui oled hoogu läinud

keset loomeööd.

Jään sumisedes

koidu kiletiiba-

end puiduprakku

peitu surun

päeva eel...

Et oota vaigistades

aega, mis on küps...

Et loota ravitsedes-

tõele järgneb lüps...

Jõuluvakk

Ma panin
armastuse
talveks vakka...
Tallele, et ootaks
aega uut
ning küpseks paremaks
ja valmiks järgi-
võiks saaki
nautida ehk
mõnel kargel kuul...
Või jõulukuuse alla
poetan kingiks-
vaid iseendale saan
teha pika pai...
Ja taat, kui küsib:
"Kust see siia tuli?"
Kostan vaimustunult:
"Sahver on mul lai..."

Avad koopaväravad...

Need sõnad
süüvisid mu sisse-
avad koopavärava,
kus peidus hoidnud
kurvakoormat-
helkis nagu kuld...
Kui vargapoisina
sa põgenedes,
mööda mõtteteed,
tood mõistmise,
et vaja oli neid,
mis kartnud kaua-
oodand puuteveel...
Nüüd kergendatult
seilan üle mere-
sai hinges kergemaks,
kui tonne maha heit...
Sel uuel rahuajal
hüüab silmapiir:
" Mu armas,
oled taaskord
jälle prii..."

Kasekohin

Käe kõrval
vii mind öösel,
pimeduse-pehmes,
pargipingile...
Hetk suletud,...
mu valus,
näe mu sisse,
kuis leevenduks
mu tühjus
sinu järele
ning tärkaks
tühermaa...
Ses varjulises
helisemas tuul,
must unelaul-
õrn-puhtus
taeva all...
Veel üheks saada
sume õdak lubaks-
mu huulilt helgib
kadund vikerkaar...
Su kuue hõlma
tikin ujedust,
et võiksid kuulda,
minu seltsis
kase kohinat...

Hai

Võib kudumites
voltida ju luike,
kui sõnadest
ei enam aru saa
ning silmad siis ...
saab peita palmikuisse-
neis pisaraid
on kergem varjata.
Ma vaikselt nokitsedes
kuulan sinu ridu-
ehk ootan vabandust
või väikest paid...
Nii räägime me
teineteisest ümber-
sa lohe oled...
Mina väike hai...

Tänavalaps...

Kõnnib-
ühes käes õng,
teises koolikott,
vanunud tutikas
vajunud pleekunud jopile......
Silmad näljatuhmid,
suukriips viltu peas-
krigistab hambaid...
Pobisedes vahib kaugusse...
Alles nüüd ma näen,
et ta jalad on paljad-
väikesed varbad
hoiavad räpaste küüntega
kinni lagunenud plätudest...
Minul on külm...
Korraga tunnen häbi,
et lõdisen oma villasokkides
ning olen käpikutes käed
surunud sügavale taskupõhja...
Kuidas julgen virisedes mõelda,
et jõuaks juba koju-
saaks süüa ja sooja vanni...?
"Pagan...jälle ei näkanud! "
toriseb väikene vanainimene-
umbes kümneaastane poisiklutt...
Eksisin, kui alles eile
üldistasin tänapäevalapsi,
kes jäävad eluvõõraks,
hingates nutiseadme akuga
ühes rütmis...
Mõni üksik oskab ka maisemate
murede küüsist väljapääsu otsida...
Mitte kõigil ei ole meie
heaoluühiskonnas kõht täis
ning hanesulest firmakuub üll...

Nutilaps

Raske on algus,
kui ere valgus-
sirav, tuledes tuba...
nõuab ärkamisluba…

Sõidab loksudes buss,
vonklev kui uss-
ees mitmed mäed,
kuni eemal näed…

Ootab hommikusäras,
meeletus käras
see tuttavlik kaja-
õps ja koolimaja.

Mis asja ta undab
või kontsades kondab?
Taas valdamas tunne,
et vupsataks unne…

Ei egas ma maga-
kontrolltöö taga…
On lõdvad vaid lihased,
mis väsimus-vihased.

Kutsub ootavalt laud,
võiks olla ka haud-
padi toetaks pead,
kuniks kõnet sa vead.

Olen moodne laps-
nutiseadme naps
hoidis alatult üleval,
öösel nii äreval…

Kõlas pahaselt kell-
nüüd tuju on hell.
Ära kahtesid vea
kirjutan valmis su rea!

Tulevikukool

Mind tabas esiti hirm,
kui mul paluti mõelda
tulevikukoolile…
Ma ei tea,
kui kaugele tulevikku...
ma peaksin vaatama
või kas ma üldse julgekisn…
kas ma tahaksin…
No juhtub ju igaühega!
Ikka jäädakse
vanadesse harjumustesse kinni-
seilatakse mugavuslainetel
rahupaadiga olevikusilmapiiril…
Milleks muretseda?
Ette mõelda, ennetada?
Mida? Kui me ei tea…
me ei tea, mis tulevik toob…
Oletused aga…
Oletused on järeldusteredeli
libedal pulgal ning heidavad ronija
salakavalalt mauhti selili maha.
Jah-me oleme muutunud.
Inimeses on muutunud…
Ühiskond on muutunud…
Ainuüksi telefonid ja autod
on viimase 20 aasta jooksul
teinud ulmehüppelise arengu,
millist keegi meist
ei osanud uneski ette näha…
Eks igaüks ise teab,
kuidas tema riukalikult salakaval rebasepilk,
püüab piiluda
tuhmide tulevikukardinate vahele-
üks silm varjamiseks kinni.
Ja see on hea!
See on väga hea!
Kohmetus ja väikene hirm...ma mõtlen...
Võib ju üks jalg,
kindluse mõttes,
vanaema soomekelgule toetatult
liuelda uutele lumedele.
Võib ju otsida tuge,
et kindlam oleks edasi asuda...
30 aasta pärast
kooli tänasel kujul
enam eksisteerida ei saa-
see on kindel.
Juba 5 järgmise aasta jooksul
väheneb paberiõpe
olematule tasemele.
Enam ei kirjutata niiväga vihikusse,
pole tarvis õpikuid ega töövikikuid.
Igal lapsel on nutikas taskuseade,
millega saab kontrolltöid teha,
harjutusi lahendada, lugeda.
Tundub uskumatu?
Juba täna leidub koole,
kes niimoodi toimivad-
ja edukalt.
Kõik on juba ministrihärradel läbi mõeldud-
koolihariduse reform -
moodne sõna…

Kas tulevikus oskab keegi veel
midagi päriselt oma kätega luua?
Ma mõtlen reaalsuses,
mitte virtuaalsuses…
Maalida?
Luuletada?
Kududa?
Ilma nutiseadmeta…
Kes julgeb edasi mõelda
tulevikukoolile-
see mõelgu…
Kindlasti on arenemine vajalik ja hea,
sest muidu elaksime me ikka veel puu otsas…
Mina elan pigem hetkes-
kõnnin veel kohisevas kõrges kaasikus-
käes vihik ja pliiats…
Kuulan linnulaulu…
Nad koguvad parve, kas te teate?
Vaadake!
Tõstke oma silmad telefonilt ülesse…
Ja vaadake…
Meil on veel mida vaadata.
Betoon ja metall
ei ole veel jõudnud
kogu ümbrust
oma hallusesse mähkida….

Sõjatander

Memme vargsi kaevul käis,
metsa poole kiikas-
püssipaugud vaenu täis
sandikene liipas...

Piimamannerg kolisedes
näpu vahelt pudes,
sõjatander varitsedes
veremundrit kudes...

Üle õue kostus kisa-
võõramaine sõim...
Kojast välja jooksis isa-
koduhoidja võim...

Ei neist jäänud elutsema,
ükski hingav vaim...
Hakkas ennast ravitsema
uue põlve taim...

Jahielevus "saagi" silme läbi...

Elujanu mu silmis
tormab metsa-
läbi tuksleva
punase loori,
mil ohjeldamatud
valupisarad
hammustavad
veremaitsel huuli...
Jah-ma jooksen,
torman kabuhirmus
laane käte vahele,
silmanurgast
jälgides tumedat kogu,
mis kannul haukumas,
lõigates teed
mu jalge eest,
kui arvan end
pääsenud olevat...
Kuu, oma armulises helgis,
läigib puutüvedel
ning pikad, tugevad vennad
seisavad mustad ja jäigad
kui raudvardad...
Sõduriridades oksad
astuvad ühisrindel
vaenlase vastu-
võitlevad sugulushinge rahu eest...
Südame tuksudes
haarab käest
hirvekehaga armsam,
valge sabatutt võbelemas...
Heidab mu turjale,
tuhiseb välgunoolena
metsasügavikku...
Jõudsin...
Seekord jõudsin...
Jõudsin eelarvamuste
orgia küüsist,
pääsesin hädaldavate
soolvitste kiunust,
pagesin mürgise kadeduse süljest...
Enam ei puutu mind
mitte ühe õela pingul laim...
Omade karjas
võin patuta hingata,
piinavaid parasiite
karvust kratsida...
Elus esimest korda
kogesin jahielevust
" saagi" silme läbi...

Vihavihmana tibasin veidi...

Selles hallikarva kleidis
mind mäletad minemas-
vihavihmana tibamas veidi
ning  nutuselt sõimlemas...

Tol hetkel lahvatas tüli-
keerles tormivees kaine pea...
Nüüd tühjalt igatseb süli-
millal naaseks - seda ei tea...

On vahel nii pagana raske
teha arglikult esmane samm...
Mul veidi veel kosuda laske,
et taastuks õrn-naiselik ramm.

Päikese jaal...

Hommikutaevas
õhetab neid-
end koidu aal
särama sääb.
Külmetand kõrsi
soojendab maal,
uduvarjus
armsamat nääb.
Nii naeratab
kavalalt,
veepiiril kaal-
õhtuks vaikides
unele lääb...
Purjetab
pimedas
igatsev jaal-
uut kohtumist
ootama jääb.

Kodulooja...

Hõreda niidina
punusid ühte-
lõid kodu nii
tuultele uude,
kus hõljub...
me kindlus,
see võrk,
mis puhas
ja maitseltki hõrk.
Hommikukaste
meil tinistab viisi-
keedab pudruks
vapruse riisi...

Armuloor

Sind vaatan-
näen end
sinu silmis,
su juustel,
su suul ja su luul,
mis nõtke,
nii õrn on,
kui hõljud
mu poole,
poed sülele-
sulama ühte.
Sirab veeke
kurrukse nurgas-
unub hirm,
mille kannatus tõi...
Vajub vaikus
me pääle,
sest armastus lõi-
lõi loori
südamest hääle.

Kullane õun

Kuniks langeb lehti
ning lumi ei kata veel maad.
Kuniks tali ei kehti
ja murul veel lebada saab.
Seniks oodaku tuba-
ei kiusa pakase õud.
Seniks nautida luba-
olla mul kullane õun...

Vahane sügisekülm...

Hääles,
mu hääles-
härmas ja hämaras...
Konutad tasa,
nii tasa.
Varitsed aega,
just aega seal sisemas.
Aega, mil unustan ära...
Unustan vaikida,
vaikida armust...
Armust, mis suurem
kui elu.
Unustan salata,
varjata maha-
maha seda, mis vaha...
Vahaga katsid
mu küpsed sõrmed.
Sõrmed, mil sügisekülm.
Külm, kuid-
säilitab värskena...
Värskena,
kuniks on vaja...

Minevikupilgus elav laps....

Ajavoolu vikerkaares
värve kümblemas kas näed?
Sadu rõõmsaid elemente
katsuda seal said su käed...

Üle nurme jooksujalu,
seljas habras sitsikleit...
Heitsid õlult vaenujanu-
kodutrepil ootas eit.

Ooooo... minevikupilgus elav laps...
Hmmmmmm...pisarsilmis uinud - öö on napp...
Haaaaaa....minevikupilgus elav laps...
Hmmmmm....pisarsilmis uinud - öö on napp...

Ei sul olnud muremõtteid,
ilm näis sõbralik ja hea.
Hella memmekese rüppe,
põlle sisse peitsid pea...

Kestab puudutuse tunne-
paitab keha edasi...
Heidab mälestuste unne-
jätab lapseks sedasi...

Ooooo... minevikupilgus elav laps...
Hmmmmmm...pisarsilmis uinud - öö on napp...
Haaaaaa....minevikupilgus elav laps...
Hmmmmmm....pisarsilmis uinud - öö on napp...