Salumaa saladus

Sulab välja
lumeveest
õrn tõde -
otsiv silm...
Ontlikuna
helib teda
päiksepaisteilm.
Puulaastudes
kui salumaa
end püüab
saada korda -
vikersinas õiekest
ei soovi
Nukrus murda.
Nukk närtsib,
kiiva kuuma ees,
on eland varjuelu:
nüüd lagendikul
püherdab end
tärkav linnamelu.