Vabadusvõitlus

Nii lamas
Lootussina,
kus viskisurm -
ning karm
ja haavumus...
Seal all
ei olnud armu,
kui kõneles
Irv-taktitus,
kuis kulges
Vabadetee -
lahingusse viiv,
püüdmaks soojust,
leidmaks õiglust,
saamaks elu...
Alamad ei naernud -
väärikusetempel
oli sulgenud
nälginud suud.
Nad ootasid,
mil Ta
uuesti hingama hakkab...

Aegadelaius

Aastaringe
sisse vead -
on öö
ja päev
nüüd varjus,
aegadelaius -
kesk talvevett,
kohtub
me kätekett,
kus suhkur ja sool,
arglik hool -
tõmbab ja ootab,
kokku kootab...

Pisarvabadusse pagedes

Su asjus
pidajaks
ma püüan jääda -
see nõnda
raske on,
sest kamm
mu lokilistes juustes
 - karm...
vaid sakutades
tirib peegli ees,
kus naeratamas
pisarvabamees,
kel rätitult
paljas on rind,
kui lohutavalt
kutsub ta mind...
Ja ma pagen -
ei näe
enda taha,
kõik olme
jääb kaltsuna maha...

Surmakaljul

Piiskhaaval
täidan su klaasi,
sest valu on
tulvama löönd -
puu üksikult
seismas kaljul,
kui juured
tal läbi on söönd...
su hape,
mil hävitav mõju -
saad ise
kogeda pea,
mis tunne
on oodata hääbu -
sel mäel,
kus lumi ei nea...

Libastus

Sel kirmetunud,
hädalisel jääl -
veel libastudes
püüad püsti jääda,
kuid külmus,
nagu hästi näed,
on halvanud
su kindasoojad käed
ja naerulohkudesse
vajutanud valu -
ei armuandmist
enam küll ei palu...
vaid kukud viisakalt,
selg sirgu jääb,
sest hingenaerul
alanud on hääb...

Klaasmajake

Mu klaasist maja
seisab künka peal -
on sees nii soe,
kui õus pime-külm...
Toas lumevaiba
kerin vaikselt maha,
mis aplalt haaraks
sind kui mesivaha -
enda sisse
talveunele...
Seal kaminate valges,
joodan sära -
nii uinutavat,
sulle ette näht,
kui kasvatan su
õrna viljakeha,
mil söömiseks
on juba
piisav maht...

Jõudsin sind ära oodata...

Vaid hetkeks
sind nägin
ja piisas,
et teada -
sind olengi
oodand...
Mis järgneb,
see tuleb
ning tulvab -
täidab
joobmuseveest -
hoiab valguse sees...

Vallid

Kaanetas mu talv
su tiigijää -
on kinni külmunud
nüüd au ja uhkus
ning rahulikult,
peegelpinna all,
kus vetehoovustesse
kuhjunud me
suhtevall,
saab arutada,
kuidas, mida tehti
ja alustada
uusi soovilehti.

Läbipaistev lumm

Ja seal
ta laulis -
läbipaistev naine.
Voogas
ülesse, alla -
näis ebamaine.
Tegi hingetuks
ta vaimukaine!
Nüüd mind
kummitab...
ta lummav
ilupaine,
mis sädeles,
väreles
ning omakeskis
mõnules,
sest tajus
üsna hästi -
mind tema
võimu kästi...

Ja tulvab...

On seda kõike,
minus hetkel
nõnda palju...
Kui poleks
tunde mul, ...
siis kirjutaksin täis
Te internetikalju...
Siinkohal vabandan -
ma püüan
jääda vaikseks
ning üsnakohe
suruda end paikseks,
kuid...kui õhtu oli
eile nõnda lahe,
siis väikseks
jääda võib
mu hingetahe...

Su soovi täidan...või siis pigem mitte

Sult küsisin,
et mida soovid
jõuluks...

" Kas paelavärvi
tahad teada - arm,
sest ainult sind,
ma nõuan omale -
on karm?
Sa paberiga
ära ennast vaeva -
ei tahaks pusida
vaid sõlmi...
lahti kaeva."

Nüüd olen
kimbatuses,
sest ei
suuda mõelda,
mis vanataat
võiks küll
mulle öelda,
kui Eevarüüs
ta kotist
välja astun...

Kas äkki rabandada
sellega ma katsun ?

Kes siis lastele
viib kätte kingitusi,
kuulab ära
nende tehtud luuletusi?

Ei saa ju mina -
päkapikumütsis,
luua Püharõõmu,
ühes väikses jütsis...

Ära paista nii palju...

Sulen silmad
su ees,
kui paistad
mu peale,
sest soojuses
nõnda ju teht -
kui mõnuled
rannas või
voodil,
mil laiutab
päikeseplekk...
Sa mõtled -
ei soovi
sind näha,
kuid ausus
on hoopiski siin...
Su lähedus mulle
on alati -
üks...pimestav
naudingupiin.

Tundmusi

Ma vaatan
su keha -
ja vappuvat ilu,
mis muusikast
läbi on imb...
Vabad juuksed -
ning rindade pilu...
Kas haprusel
polegi vilu?

Leinan su juukseid...

Päriselt ka -
ma ei mõista,
miks lõikasid
juukseid -
ei hõiska!...
Ohh...lokid -
nii pehmed
ja valged -
katsid
heleda väega
su palged...
Kuis laskuda
saan nüüd
su hange?
(Kuigi tahtmine
selleks on kange...)
Pole ealeski
armastand meest,
kes ei kohiseks
vaimsuseveest...
Ja seda
su traatides oli -
nüüd laiutab
pealael vaid tali...
Pagenda ennast
jah...metsa...
ehk saavad
seal mõtted
must...otsa...
Ma seni siin
leinan su ilu -
ja mütsi all
olgu sul vilu!

Mõttenegatiiv ...

Mälufilmi
hetke,
kinni jäänd
on kõnd,
su hääl
ja lõhn -
nüüd kaadritesse
voogab,
kulgeb
vagudena -
Kõhn...
Seal tärkab
mõttemullal,
su istutatud
naer,
kus -
kahtepidiõis...
vaid paistab
mulle -
pühib
negatiivilt,
tolmu-mulle...

Klaastiaar

Mu käes su
külmailu
klaastiaar -
sealt pudenemas
mõru-mõnu...
laastu,
mis hapralt
huulile sul kisub
kibeduste paastu
ning soovimatult
pageb seekord eest -
jälgides
vaid pisarnurgas
värisevat meest,
kes ajakiuste
leidis kodutee -
liighilja,
läinud eduvee...

Öökuninganna

Heaolulinna
jääb nüüd
tukkuma -
ei liigu edasi
vaid kerib ...
nukkuma -
Öökuningannana
end riietab
seal lahti,
võlub
armuvalust
nikerdatud tahti -
sääb kuhjadesse
kasutatud hilpe,
hoiab südameid,
kui karastatud
kilpe...

Härmatunud algus

Härmas
aiakaunitar,
ses videvikuloos -
saab seista
küünlapaistel õrn -
kui...lumevalge roos...
Ning ümber tema õie
kumada üks helk,
mis sätendavas külmas,
paistab silmapete pelk...
Kuis tõuseb
jäätund varrelt
elavlille hing -
ja tukastada lehel,
suudab joovastuse pind?

Sahaootus

Mu tuuleklaasile
nüüd langeb
märgi helbeid,
mis lobjakana
valgendavad tee,
kustmööda
kulgema pean...
üles-alla,
hange -
veeäärel laiutab
end pime-kindel...lee.
Küll -
kojaline kraabib
oma tahtsi -
siit-sealt
vaid kadub
mõni üksik plekk
ning metsavarju...
ohutusse...kindel,
kus veidigi on
väiksem pilvelekk -
ei jõua ilma näota
pakitud kopvek,
kes ootab päkameest
ja sahaaja algust...

Langemine

Kallis,

kui ma langen,

kas püüad mind kinni –

õrnaks jäänud

ja valusa liha,

mil kõigest

on sisemas villand

ning elujanu

kui sõrmedest pilland?

Kas haarad mu

jäätunud käest,

pühid pisaraid

nuttude väest

või lased kukkuda,

vajuda alla –

hirm surma ees

silmale valla;

krahmad käega

vaid tühja tuult,

pühid lehti

mu laubalt ja luult?

Miski ei muutu...

Kibedusest huulel
ta tolmu sajatab -
pühitsetud luulel
nüüd mõistust lajatab...
Kuid pole idarinnet -
ei pimeduseäärt,
ei hävitajajõudu
või löögi sinisäärt...
Vaid lahku kasvand leerid,
kes kangust vannuvad;
isekeskis meerid,
kui paigal tammuvad...

Elav meenutus

Põlev tuli,
aknaruudus kumab -
su laua peal
on raamatute read
ning üles tehtud voodis
suletekk...
Seal kirjutab
kuld-pliiats
mööda valget -
ehk arvustust
või mõned luuleread
ja aurav tee,
mu lõhenenud kruusis,
nii hellitavalt
lõhnab meest...
Ma jalutades
korraks piiran sammu,
mis arglikult
end taaskord
siia toond,
et ammu kustutatud
vana armu
saaks piiluda,
kui pinisevat parmu,
kes askeldamas
minu säätud toas...

Jõulu-unistus

Ehteis särada

nüüd sooviks

iga metsapuu,

et tipituna karda,

võiks läikida

kui kuu...
ning sõbralikult
tervitada
tähelaste valgust, 

lumesaginat
ja jõuluaja valgust...

Lumeprints

Hõbedasajuses vihmas,
külm-kange
ning vatine mees,
kel südames
jäätunud piisad,
kristallide
mustriteveest -
seisab vaikides
ootel ja valmis,
kordab lootusi
mõtetesalmis,
et lõppeks nüüd
nutune öö,
saaks alata
imedetöö -
puistaks helbeid,
laiu ja pehmeid,
paitaks hingi taas
lumesed ehmed...

Lumebaleriin

Unehelbena

langes käele,

lumevalgesse

tantsude saali,

jää-õrnade

maalide sisse,

puuhärma

ning lootuste vahele -

unistus -

võludemaast,

hingesoovide

hõbeda-aast...

Algus

Vaikselt koputad
minusse algus -
veel keegi
ei kuule,
ei näe,
kuid aimata saab,
ere-valgust -
mu kohal,
kui helendub päev...
On tasa,
nii õrn
sinu sosin -
pea hääletult
väriseb  käes;
veel sala,
su loodav paljus,
saab jõudu,
mu hinguse väes...

Lambanahkne süda

Nüüd lõikad läbi,
lõhud enda seest
ja riputad siis välja
pesunöörile,
kus karges talveõhus,
kangeks külmub veest...
Seal kõliseb,
see lambanahkne süda -
näib tummana,
gramm hoopis haledam,
kui hääl tal laulab
kiledalt ja piinab:
" Sa libe oled -
teid sa pole liivand..."

Olgu või viimnepäev...

Kui ka kogu maailm
välja sureks,
oleksime üks;
teineteise sees
ja varjus -
ees ent taga,
pomiseks pimedust,
mis me
õuele raksatas...
Naeraks lume
silmist sadama,
et valgustuks
see öine vaen,
kus põimunult
me ihu valuga,
langeks naeruhelbeid
läbi väeti sõrme...
Tüüriks homsesse
me kokkuloodud
elukelk
ning paljaste
varvaste saatel,
liugleks igavikku
beebilalinat -
hoolimata
viimsepäeva
kõuekõminast...

Sõnatus...

Su häälevärv
näib lootusetult tuhm -
merd maalib
õrnalt sinav
pintslijuus,
kus lõuendiga
sulab ühte,
valgeks vahuks -
aab kive liivale,
ta laksuv laul,
mis oma manitsuses
sätib rannaäärset korda...
Värss helehall,
kui jõudevall,
veab rindetulle -
seebilõhnas
adrusalli...

Dešavuu

On ärgand kaja,
mõtte sees,
mis liialt ähmane,
et teda määratleda...
Nii palju pilte tas,
üksteise ees -
end kerib püünele...
Ses joovastavas ajas,
mil ei taba,
on uni veel või
hoopis dešavuu...

Mälestustepakk

See mälestustepakk,
mis seotud kimpu -
nii läbipaistev
hämumägi näib
ning päiksepaistel
hajub unenäoks,
kus  justkui seebimull,
ta leiab mõne tera
ja praksatades
ennast lõhki lööb...
Nüüd panengi
ta vaikselt
enda ette -
las tuhmub seal,
see valus möödanik,
mis ilukirjas
trükkind kaarti sõnad:
" Seo lahti ots -
see oli ulmatee..."

Trollike

See troll,
siin küünlapaiste valgel,
soojas hoiab käsi;
leegivaha,
vedeldunud -
kohe peatab tahi...
Voolab mööda
samblal jalga,
laualina peale -
õpikute vahele
ja kontrolltööde reale...
Juuksed
turritavalt püsti,
kõrvas pronksist ehe,
pakub savist naerusüsti -
keerab puhta lehe,
millel pole tusailma,
punasega vigu
ega vihmapöetud silma,
ainult paber, ligu...

Emapärl

Emapärl -
su ilu rõhub meeli:
on sinu lummas
päevi tuhandeid
see vankumatu Tina,
kel läikelein,
et miks ei ole
temal nõnda
õrna kuma -
hapraks keeks
teeks hurmavein...

Noorvasikad

Kuupimestuses
kantud kleiti
sa püüad
põleta -
ehk eilset uljust,
mida tehti,
veel annaks
varjata...
Hetk tundus
mahlane ja pehme,
suus matsus
veremaik;
ööskäija toitis
noori lehmi,
kel kõrvus
piimavaik -
see kurdistas
tõe tegeliku,
kriipis teravmeelt...
Vennastunud ulus
on nüüd vasik
ketisulus.

Rumalus

Omahäälsust
ma ei pelga,
kuid pole vaja sajata
neid asju,
mida Sa ei tea...
Võiks olla vaga,
mitte viha
aada taga -
need, kes
tõest on
päris kaugel
ega teemat jaga...
Vale-järsul
meediamaal
end avada -
ei ole
tarkusmärk
vaid julmem
häbivärk...

Tõesilmad

Su vaikuses, seal
kõlab muusika - ning nii
ma usun tõde...

Kange Saare naine

Lennuraja alguses -
pimeduses kükkavate
teenäitajate valges,
algab Saare naise
öigust nöudev piimalkäik......
Lennukitiibade asemel -
käed öieli,
kui tuuleveskil,
jookseb ta ö-d pöristades
töusuradadel;
omamata seejuures
mitte üldsegi stardiluba...
Kuid kange elukana,
kes köik
naabruskonna mehed
juba ammu on
laua alla vandunud,
turjal koju tassinud
ning takkatippu veel
loomamoludki ära pühkinud,
ei ole tal
takjaid sukasääres...
Raevuka elumönuga
tormab ta ses
rahvusjaamas ringi -
töustes undruku lehvides taevasse
körgemate jöudude jutulle...

Spioonlinnuke

Infoluure varesena,
suures kirjatöös,
nokitsedes sõnumeis,
mil oli tedusvöö -
ta leidis üles tõdemisi
valmis tehtud read,
kuhu peidumängu varju
olid sisse veetud vead...
Et rumaluses igamees
ei oskaks hallata
ning mõistmatusevees
ei tohiks vallata -
loeks naeratades sisupoolt
just nii, kui ette näht
ning ujuks mööda ilmateed -
tagurpidivähk.
See võib ju tundu jaburus
või suisa idiootne,
et lollilt paistev lind
võiks üldse mõista noote!
No irvita, kuis kelgutab
ta kaanel katust mööda,
kuid tegelikult varjatult
teeb hoopis oma tööd ta...

Alfaisase n-ö korruptsioon

Selles karjas
on isastetuba -
ruum, milles
pokkerimängu taga
otsustatakse,
milline emane
toob järgmisena
ilmale  Alfa kutsikad.
Hammaste krigina saatel -
pigem pureks
enesel pea
kaela otsast,
kui lubaks seda
oma naisele:
neid venna poolt eostatud
suguvõimetuid värdjaid
on niigi juba
kõik kohad täis...
Aga hõimulepe -
selle vastu ei saa,
sest mässajaid
ootab duell,
hukk või väljaheit -
ning kes siis  ikka,
oma vere vastu,
saab kihvi ihuda...
Pigem lastakse
liigil välja surra -
vaid pealik teab,
kuhu see pagana kullapott
on maha maetud.

Aus pilk

Sest kõik,
kes pisutki on
psühholoogias sees -
need mõistavad,
et objektiivsus
pole see,
mis meie
inimühiskonnas
võiks ausalt käia,
miskis esirinnas...
On tegureid -
nüüd saame olla ausad -
ju liialt palju...
Alati ja lausa -
kõik argine,
see mõjutab me silma
ning hoiakutest
pole eales ilma...

Karielajas

Kui lasti taas
seakari kesale -
nad tuhnisid
ja rohumättaid sõid
ning kärsaga
seal talveunes
liblikvastseid,
pesast välja tõid.
See kari elajaid,
kui purustustelaine,
käis üle kogu
söötis põllumaa -
jäi järele vaid
mõni üksik paine -
eks hooga proovib
uuest rohelaine...
Surm vanamoodsal
lippidega aial,
mis eemal hoidis
võõra võimu - laial
ning isekeskis
nokitsetud lillevaal...

On ometi - nii kaunis päev...

Veel üksinda,
ses pimeduselinnas -
öös kondad ringi,
kus on alampiir...
Vaid laternpost
su saapataldu turvand
ja kodutu,
kes pakkus
külma viint,
sest sõpru sul
ei ole
krantsikarjas -
sul pigem meeldib
üksi - vennata:
siis kõri kallal
ei saa mitte keegi,
irv näos,
nii sala,
kurja tärista -
et, mis sa teed,
see pole ilma kõlvand;
kõik mõttetult sust
väega välja tulvand...
Siin nailonsukas,
oled jutuvestja -
ning öö,
see lubab
isiksusel kesta...
Kuitahes kaua
võid sa maiguta
ja oma mõtteid
ise paiguta,
just riiulile-
esimesse ritta
ning mässumeelselt
tõusta läänest itta.

Kõuts, käis kräunatas...

Ma ei nurunud pai
ega silitand -
niisama ja läägelt
su sääri...
Mõtlesin vaid,
et sa vajad,
et sa soovid
ja tahad
ja väärid...
Ronisin sülle,
kus polnudki -
polnud kohta
ei nurruks,
ei muuks...
Vaid kisuti
karvust ja heideti...
Oi - valu,
oi - häbi,
oi - tuul...
Jäid üheksast
mõned veel alles -
alles üksikud,
kõutsised elud...

Värvipimedus

Kallis,
too mulle
kogu maailma rohelus -
siis mul on,
millest valida,
sest ma ei saa
ju teada,
et just see,
õrn leheke,
on mu
lemmikumat värvi,
kui ma pole
näinud
kõiki teisi,
et võrrelda...
Seni,
meeldib mulle
vaid päikene,
sest teda on üks -
nii, kui mindki...
Ta on suur
ja hele ja kollane...
Ning alatoonid -
nende üle
ei  saa me vaielda,
sest kõik me ümber,
on ilmselge meelepett...

Äralennul

Ei -
sa ära vihaga
küll siuna
oma silma -
kuis minust
hirmuga
sa kartsid
saada priiks...

Jah -
olen poeg,
kes kukkus
pesast välja -
mu oma hooletus:
Vidiii...iit...,
vidiit, vidiit...

Sa vapralt
sööstsid
päästma -
tiivad valla...
Ning püüdsid
kleepida
mul sulgi tagasi...

Mis sest, et
enam need
ei eales
kanna -
laia ilma...
Ma korraks leidsin,
mida maailm peitis...

Kust oli minul
puude kohal aimu,
et all on ohud,
märg vihast
juurepind,
kui vooderdasid
oma udukulis
mu pähe mõtteid -
ainult rõõmuvõtteid ?

Sest vaid hundikutsik teab...

Sel vaikusel
on valgus
näha sisse,
kui olmehallus
pimestanud pea -
seal toidab ta
su mahakantud visse,
ei sajata, ei salga
ega nea
vaid rahus
püüab kasva
omasoodu -
just nagu
hundikutsik,
keset metsiklaant...
Ta sõbralikult
lakub sinu käsi
ei pure hammastega
ega raevus näsi -
vaid hüüab ahastuses:
"Palun, täna kuula!
Miks karistad mind,
alatasa tuulad?
Võib hetk ju olla
sõnadeta tühi,
et sirgu jõuaks aada
jälle rühi?"

Lapulkäik

Täna vaikin,
sest mõtet ei ole...
On vaid paus,
kriips ja koma -
ning punkt,
mis lõpetab oma
kajas mu sõnadetöö...
Nii ma astun,
tasasel laiul -
pole müra
vaid südamehääl,
mis laulab
muust maailmast lahus,
hingab helide
lummuse rahus,
kümbleb mõtete
tihedas vahus...
On eneses
ometi lapul,
välissurvete
jõhkral tapul...

Sest - olen naine...

Ära võta
mult metsa ära
või kraavi
ja madalat vett,
konnapoegi,
särgede suud
ega loodusest
midagi muud...
Hulluks minna
võin keset linna,
kui puudu on
ilutsev koht
ning raevukalt
tusane naine,
olgu joogine
tema või kaine,
on meessoole
alati oht.

Mäetaga

Mäetaga
polegi mäge
ega luides
seda väge,
mis suunaks...
tast mööda...
Mäetaga
on ingliteteed,
udus kasvava
roosi alled,
välisaunad ja
lagunev mõis,
tuuletallaja
kogunev põis,
klaasaknad ja
rannatrikoos
uivad nümfid -
rasvadedoos...
Ei - toidul polnud
muidu ju viga -
pole lihtsalt
käes veel
see iga,
kus tort maitseks
õite hea;
vahel ju
lihtsalt ei vea,
kui teatrikleidile
valada kohvi -
pole näos
mul ka üldsegi krohvi...

Ja lauka taga oli...

Ja sa vastad
niisama toorelt -
läbi sookaila
punase leha,
vastu jõhvika
õhavat keha,
köieltantsija
arglikul moel,
et rebase
urg jäänud maha,
laanes puu heidab
puude taha,
saar uppus
silma nii ammu,
et arm
ei pea temaga sammu -
siis suudled
ja lindude keed
hoiad õrnalt,
kui omaks
mind teed;
samblasoojal
käib ajudel mäng -
luulesulgi
erutab äng...

Sest lauka taga peidus olla võib...

Laugaste laugudel
viravas vees,
varvassammul
nii kohman
su juurde;
tedrekukkede
sulgedest
kirevas kees
algab müstilik
varitsusluure -
surmasilmade
tihke laane,
läinud olnusse
uppunud saare,
armumängu
ning rebaste järele...

Valearvestus

Ümar nööp,
kui hüpatab lahti,
langeb käed
ehmuga alla,
sest paljastub
Toomemägi -
ja enam
ei ükski vägi
peida pilkuderõõmuks
ilmsiks tulnd valet,
mis hommikul
kiiruga selga
ajas kleidi,
mida võiks pelga -
ning valgetest
pärlitest kee,
katmaks siidise
ihutee;
rõiva alt
puudusid need -
kõri alt,
kuni nabani sinna,
mis kataks
alasti rinna...

Haagid

Õnnega ei hullata,
sest see võib
katki minna -
ela sa siis kullata,
kui vagu vaja mullata
või hoomamata ninna,
kust tuli enne sinna,
vaob mõte vargsi salale -
ei aru-lollus alane;
viib juuremetsa kalale,
et püüda uuta saaki,
kesk jäneskapsaid, -haaki...

Kübeme nuut

Et nii hoiadki
kuivanud õit -
tolmuks trambitult,
põranda pääl,
mitte raamatu vahel
või padjal,
kuhu õrnalt mu
lubasid panna?

Pole hullu,
sealt kanduda saan,
su kingamustade all,
taas olnusse -
vabasse ilma...
veel peenem
ja pisem
ja mil ma -
vettinud kasuka sees,
koera
vabade ulgude saatel,
saan otsida maailmavees,
kus kübe võin olla
või tees...

Sind,
nuhelgu enese nuut -
su pimedus,
silmaderuut...

Hargnemine

Ma olen...
Sa oled...
Me oleme -
koos...
Niisamuti lahus -
mõttetus sõnadevahus,
kui vaiki võiks olla
ja jääda,
enne ööd
ehk rahusse sääda...
Või hargneme,
harali puud -
otsides alati
midagi muud?

Õnnesadamasse

Õnnejaama sõudes,

läbi kehvapoolse vee,

mil venides,

su paati -

paigalhoidevõim...

Ei tuula,

värskes õhus,

su longu vajund pea

vaid sumbund higilämbus,

taas surub mudapõhja -

see veresiirupina

lehkav, raske tee...

Sa lükata võid püüda -

kuitahes suurel jõul,

kuid ikka läheb sinna,

Ta etteantud nõul...

Kes varastas mu kuu?

Hirm -
paistab hambavalge taga,
pärlendavas suus.
Ei lasu
ainumatki sõna -
vaid krigiseb,
kui tuul...
Jääb aknapeegeldusel vaga,
kui maailm
rahulikult magab...
Haarab pilguküüntesse -
kerra keritud,
laiguse kuu.
Laskub
tiibadelaiu laulul
varju kadunud
unemaa poole -
peidab valu,
mida taevale tõi,
oma nutvate
lehvide sisse.

Mudamürki

Skelett on jama,
puudub torm
ning tuleks
varna panna -
see tulinoore võetud prügikuub,
mis põlastavalt surub
vastu tühja luud -
võiks põletada
kuivand haavapuul.
-------------------------
Nii arvas ork,
kes varem oli muus,
ning irvitades
oma võidujuust
ta proovis lehvata.
------------------------
Ei julend,
aral hetkel,
tal silma kiigata -
vist kartsin
oma retkel,
kuis tõrksalt viibatab
ning sajab soolavihma,
veel hapra keelele,
toob põgenevat lepet
mu kantud meelele...
------------------------
Võis mudamürki loopi,
kiskja hinges mees -
tal ravirohuürti
nüüd keedan sõnavees...

Õnnesoovid...

Möödus aasta – linnutiivul,

vaikust hingasid sa viivul,

mis nii palju rõõmu tõi,

naeratusse päikse lõi...

Eluookean valu täis -

vahel kõik nii raske näis,

kuid su sees see rahukoda -

kiirelt üles otsis oda…

Ennast kütkeist vabastas,

mõttetused labastas…

Pussak seenejuus

Veel pilgutühjus
rändab igavikku,
kui kuivand lehti
krabab trotslik sügistuul...
Seal ahastades seisan -
eluteki äärel,
kus mähkunult mind hüüab
suguvenna suu...
Nii pingelevis tärkab ilule -
taas kohatuna vaikiv loodus
ning juurerägastikus
voolav hoolas külg...
Saab takistuste varjus tatsu
pussak  seenejuus,
mis ühendamas pimeduse
kahkjaid närve...

Koidu kiletiib

Ma olen kärbes seinal-

otsin varjuplekki...

Kuis kiidab end 

tapeedil puhkend lill...

Nüüd näen su nägu,

"õndsat und"

ja varjutekki,

kui oled hoogu läinud

keset loomeööd.

Jään sumisedes

koidu kiletiiba-

end puiduprakku

peitu surun

päeva eel...

Et oota vaigistades

aega, mis on küps...

Et loota ravitsedes-

tõele järgneb lüps...

Jõuluvakk

Ma panin
armastuse
talveks vakka...
Tallele, et ootaks
aega uut
ning küpseks paremaks
ja valmiks järgi-
võiks saaki
nautida ehk
mõnel kargel kuul...
Või jõulukuuse alla
poetan kingiks-
vaid iseendale saan
teha pika pai...
Ja taat, kui küsib:
"Kust see siia tuli?"
Kostan vaimustunult:
"Sahver on mul lai..."

Avad koopaväravad...

Need sõnad
süüvisid mu sisse-
avad koopavärava,
kus peidus hoidnud
kurvakoormat-
helkis nagu kuld...
Kui vargapoisina
sa põgenedes,
mööda mõtteteed,
tood mõistmise,
et vaja oli neid,
mis kartnud kaua-
oodand puuteveel...
Nüüd kergendatult
seilan üle mere-
sai hinges kergemaks,
kui tonne maha heit...
Sel uuel rahuajal
hüüab silmapiir:
" Mu armas,
oled taaskord
jälle prii..."

Kasekohin

Käe kõrval
vii mind öösel,
pimeduse-pehmes,
pargipingile...
Hetk suletud,...
mu valus,
näe mu sisse,
kuis leevenduks
mu tühjus
sinu järele
ning tärkaks
tühermaa...
Ses varjulises
helisemas tuul,
must unelaul-
õrn-puhtus
taeva all...
Veel üheks saada
sume õdak lubaks-
mu huulilt helgib
kadund vikerkaar...
Su kuue hõlma
tikin ujedust,
et võiksid kuulda,
minu seltsis
kase kohinat...

Hai

Võib kudumites
voltida ju luike,
kui sõnadest
ei enam aru saa
ning silmad siis ...
saab peita palmikuisse-
neis pisaraid
on kergem varjata.
Ma vaikselt nokitsedes
kuulan sinu ridu-
ehk ootan vabandust
või väikest paid...
Nii räägime me
teineteisest ümber-
sa lohe oled...
Mina väike hai...

Tänavalaps...

Kõnnib-
ühes käes õng,
teises koolikott,
vanunud tutikas
vajunud pleekunud jopile......
Silmad näljatuhmid,
suukriips viltu peas-
krigistab hambaid...
Pobisedes vahib kaugusse...
Alles nüüd ma näen,
et ta jalad on paljad-
väikesed varbad
hoiavad räpaste küüntega
kinni lagunenud plätudest...
Minul on külm...
Korraga tunnen häbi,
et lõdisen oma villasokkides
ning olen käpikutes käed
surunud sügavale taskupõhja...
Kuidas julgen virisedes mõelda,
et jõuaks juba koju-
saaks süüa ja sooja vanni...?
"Pagan...jälle ei näkanud! "
toriseb väikene vanainimene-
umbes kümneaastane poisiklutt...
Eksisin, kui alles eile
üldistasin tänapäevalapsi,
kes jäävad eluvõõraks,
hingates nutiseadme akuga
ühes rütmis...
Mõni üksik oskab ka maisemate
murede küüsist väljapääsu otsida...
Mitte kõigil ei ole meie
heaoluühiskonnas kõht täis
ning hanesulest firmakuub üll...

Nutilaps

Raske on algus,
kui ere valgus-
sirav, tuledes tuba...
nõuab ärkamisluba…

Sõidab loksudes buss,
vonklev kui uss-
ees mitmed mäed,
kuni eemal näed…

Ootab hommikusäras,
meeletus käras
see tuttavlik kaja-
õps ja koolimaja.

Mis asja ta undab
või kontsades kondab?
Taas valdamas tunne,
et vupsataks unne…

Ei egas ma maga-
kontrolltöö taga…
On lõdvad vaid lihased,
mis väsimus-vihased.

Kutsub ootavalt laud,
võiks olla ka haud-
padi toetaks pead,
kuniks kõnet sa vead.

Olen moodne laps-
nutiseadme naps
hoidis alatult üleval,
öösel nii äreval…

Kõlas pahaselt kell-
nüüd tuju on hell.
Ära kahtesid vea
kirjutan valmis su rea!

Tulevikukool

Mind tabas esiti hirm,
kui mul paluti mõelda
tulevikukoolile…
Ma ei tea,
kui kaugele tulevikku...
ma peaksin vaatama
või kas ma üldse julgekisn…
kas ma tahaksin…
No juhtub ju igaühega!
Ikka jäädakse
vanadesse harjumustesse kinni-
seilatakse mugavuslainetel
rahupaadiga olevikusilmapiiril…
Milleks muretseda?
Ette mõelda, ennetada?
Mida? Kui me ei tea…
me ei tea, mis tulevik toob…
Oletused aga…
Oletused on järeldusteredeli
libedal pulgal ning heidavad ronija
salakavalalt mauhti selili maha.
Jah-me oleme muutunud.
Inimeses on muutunud…
Ühiskond on muutunud…
Ainuüksi telefonid ja autod
on viimase 20 aasta jooksul
teinud ulmehüppelise arengu,
millist keegi meist
ei osanud uneski ette näha…
Eks igaüks ise teab,
kuidas tema riukalikult salakaval rebasepilk,
püüab piiluda
tuhmide tulevikukardinate vahele-
üks silm varjamiseks kinni.
Ja see on hea!
See on väga hea!
Kohmetus ja väikene hirm...ma mõtlen...
Võib ju üks jalg,
kindluse mõttes,
vanaema soomekelgule toetatult
liuelda uutele lumedele.
Võib ju otsida tuge,
et kindlam oleks edasi asuda...
30 aasta pärast
kooli tänasel kujul
enam eksisteerida ei saa-
see on kindel.
Juba 5 järgmise aasta jooksul
väheneb paberiõpe
olematule tasemele.
Enam ei kirjutata niiväga vihikusse,
pole tarvis õpikuid ega töövikikuid.
Igal lapsel on nutikas taskuseade,
millega saab kontrolltöid teha,
harjutusi lahendada, lugeda.
Tundub uskumatu?
Juba täna leidub koole,
kes niimoodi toimivad-
ja edukalt.
Kõik on juba ministrihärradel läbi mõeldud-
koolihariduse reform -
moodne sõna…

Kas tulevikus oskab keegi veel
midagi päriselt oma kätega luua?
Ma mõtlen reaalsuses,
mitte virtuaalsuses…
Maalida?
Luuletada?
Kududa?
Ilma nutiseadmeta…
Kes julgeb edasi mõelda
tulevikukoolile-
see mõelgu…
Kindlasti on arenemine vajalik ja hea,
sest muidu elaksime me ikka veel puu otsas…
Mina elan pigem hetkes-
kõnnin veel kohisevas kõrges kaasikus-
käes vihik ja pliiats…
Kuulan linnulaulu…
Nad koguvad parve, kas te teate?
Vaadake!
Tõstke oma silmad telefonilt ülesse…
Ja vaadake…
Meil on veel mida vaadata.
Betoon ja metall
ei ole veel jõudnud
kogu ümbrust
oma hallusesse mähkida….

Sõjatander

Memme vargsi kaevul käis,
metsa poole kiikas-
püssipaugud vaenu täis
sandikene liipas...

Piimamannerg kolisedes
näpu vahelt pudes,
sõjatander varitsedes
veremundrit kudes...

Üle õue kostus kisa-
võõramaine sõim...
Kojast välja jooksis isa-
koduhoidja võim...

Ei neist jäänud elutsema,
ükski hingav vaim...
Hakkas ennast ravitsema
uue põlve taim...

Jahielevus "saagi" silme läbi...

Elujanu mu silmis
tormab metsa-
läbi tuksleva
punase loori,
mil ohjeldamatud
valupisarad
hammustavad
veremaitsel huuli...
Jah-ma jooksen,
torman kabuhirmus
laane käte vahele,
silmanurgast
jälgides tumedat kogu,
mis kannul haukumas,
lõigates teed
mu jalge eest,
kui arvan end
pääsenud olevat...
Kuu, oma armulises helgis,
läigib puutüvedel
ning pikad, tugevad vennad
seisavad mustad ja jäigad
kui raudvardad...
Sõduriridades oksad
astuvad ühisrindel
vaenlase vastu-
võitlevad sugulushinge rahu eest...
Südame tuksudes
haarab käest
hirvekehaga armsam,
valge sabatutt võbelemas...
Heidab mu turjale,
tuhiseb välgunoolena
metsasügavikku...
Jõudsin...
Seekord jõudsin...
Jõudsin eelarvamuste
orgia küüsist,
pääsesin hädaldavate
soolvitste kiunust,
pagesin mürgise kadeduse süljest...
Enam ei puutu mind
mitte ühe õela pingul laim...
Omade karjas
võin patuta hingata,
piinavaid parasiite
karvust kratsida...
Elus esimest korda
kogesin jahielevust
" saagi" silme läbi...

Vihavihmana tibasin veidi...

Selles hallikarva kleidis
mind mäletad minemas-
vihavihmana tibamas veidi
ning  nutuselt sõimlemas...

Tol hetkel lahvatas tüli-
keerles tormivees kaine pea...
Nüüd tühjalt igatseb süli-
millal naaseks - seda ei tea...

On vahel nii pagana raske
teha arglikult esmane samm...
Mul veidi veel kosuda laske,
et taastuks õrn-naiselik ramm.

Päikese jaal...

Hommikutaevas
õhetab neid-
end koidu aal
särama sääb.
Külmetand kõrsi
soojendab maal,
uduvarjus
armsamat nääb.
Nii naeratab
kavalalt,
veepiiril kaal-
õhtuks vaikides
unele lääb...
Purjetab
pimedas
igatsev jaal-
uut kohtumist
ootama jääb.

Kodulooja...

Hõreda niidina
punusid ühte-
lõid kodu nii
tuultele uude,
kus hõljub...
me kindlus,
see võrk,
mis puhas
ja maitseltki hõrk.
Hommikukaste
meil tinistab viisi-
keedab pudruks
vapruse riisi...

Armuloor

Sind vaatan-
näen end
sinu silmis,
su juustel,
su suul ja su luul,
mis nõtke,
nii õrn on,
kui hõljud
mu poole,
poed sülele-
sulama ühte.
Sirab veeke
kurrukse nurgas-
unub hirm,
mille kannatus tõi...
Vajub vaikus
me pääle,
sest armastus lõi-
lõi loori
südamest hääle.

Kullane õun

Kuniks langeb lehti
ning lumi ei kata veel maad.
Kuniks tali ei kehti
ja murul veel lebada saab.
Seniks oodaku tuba-
ei kiusa pakase õud.
Seniks nautida luba-
olla mul kullane õun...

Vahane sügisekülm...

Hääles,
mu hääles-
härmas ja hämaras...
Konutad tasa,
nii tasa.
Varitsed aega,
just aega seal sisemas.
Aega, mil unustan ära...
Unustan vaikida,
vaikida armust...
Armust, mis suurem
kui elu.
Unustan salata,
varjata maha-
maha seda, mis vaha...
Vahaga katsid
mu küpsed sõrmed.
Sõrmed, mil sügisekülm.
Külm, kuid-
säilitab värskena...
Värskena,
kuniks on vaja...

Minevikupilgus elav laps....

Ajavoolu vikerkaares
värve kümblemas kas näed?
Sadu rõõmsaid elemente
katsuda seal said su käed...

Üle nurme jooksujalu,
seljas habras sitsikleit...
Heitsid õlult vaenujanu-
kodutrepil ootas eit.

Ooooo... minevikupilgus elav laps...
Hmmmmmm...pisarsilmis uinud - öö on napp...
Haaaaaa....minevikupilgus elav laps...
Hmmmmm....pisarsilmis uinud - öö on napp...

Ei sul olnud muremõtteid,
ilm näis sõbralik ja hea.
Hella memmekese rüppe,
põlle sisse peitsid pea...

Kestab puudutuse tunne-
paitab keha edasi...
Heidab mälestuste unne-
jätab lapseks sedasi...

Ooooo... minevikupilgus elav laps...
Hmmmmmm...pisarsilmis uinud - öö on napp...
Haaaaaa....minevikupilgus elav laps...
Hmmmmmm....pisarsilmis uinud - öö on napp...

Teekond...

Uduvõlus,
kaelakuti sammud-
külmavana juurde
viivas porivees.
Kurgu ümber
põimund
soojad sallid,
üksteist
hinges hoidvad
suvekallid...

Kask
see laotab
oma kullalehti,
vaher punasega
joonib vasekeed-
loodus maalib
armunule pilti
sume-vihmadesse,
sügisteel.

Lõkkele läitmine

Kuuvalguses
võin lasta
ihul paista
ja helgust heita
üle kogu vee,
su südamesse
armukiiri peita-
kaldapealsel
läita kodutee...
Seal lõkke ääres
praksutada meeli-
õhkõrnusega
silitada pai
ning tasahilju
suudelda
su vaikust,
kui kõnele on
maailm liialt lai...

Pargisõda

Valgesulgne tuvi,
kel varbad punased-
mu jalge ees,
siin pargis,
nokib saia...
Nii püüdlikult
ja tasa
proovib oma teed,
kuid linnuaru
kiita pole vist-
juust kõvana
jääb murdmatuks
ta apla nokale...
Seal eemal
jälgib teda vares-
hüpetega tormab,
eemal peletab,
maha pudend
moonatüki
ülbelt varastab.
Mu valge,
puhas ilu-
seekord jäi toiduta...
Nii ongi hea,
sest inimhullusega
oleks surmatud
ta laulev keel.

Kavalus...

Sa kavalusi
külvad
minu sisse-
istudes
mu vastas...
särav õun,
mil põsed
õhamas
ja naerukurdudes
näe nõrab
elulõng,
mis tulvamas
on kohe
äärelt alla...
Oma jõuga
kisud
keerumöllu
vagalt seisva
kivikse...

Unistuste loomine

Kaugusesse
sulab pilk
nii igatsevalt tühi-
merelainesse
ta kastab...
varbakee,
mis sügisele
kingitud on küll...
Koltuvates kõrtes
puhuv tuul
ta huuli haarab-
sosinaid vaid
kuuldavale toob,
õhtupäikse punas
unistusi loob...

Valge tüdruk

Kipsvalge
tüdruku kõrval,
kus vesi
nii salaja vait,
lill õitsmas...
tasa-hapralt,
puulehtede
kullasel maal...
Ja tuul
see paitab
ta hääli,
teetassi, kui
peitub mu naer...
Sel pingil,
mis võõbatud
valgeks,
käes hoian
su loodud rahu-
merekaldal,
mil otsatu lumm...

Merekeel

Ma kuulatan,
mis merel
öelda on-
sel ööl,
kui seisan ...
kalda peal...
Teispool lahte
vilgub täht
ja üksik laev
me vete peal...
Sel hetkel
mulle
palju kosta-
ja sulle,
kes mu
kõrval käid...
Nii sosistavad
lained tuulde...
Nii kallistavad
mõlemaid...
Ja taeval
oma lugu on,
kuis unustada
saaks...
Ta õhturoosas
unerüüs,
meid saadab
magama...

Hommikupäikene Pärnu rannas...

Kui hommikupäikeses helendab
mu hellalt hele juus-
toob tuul taas igatsust
kaug-vete järele,
kus kümblemas...
su vabaduse
puhas keha...

Ilmunud...

Taevastelt radadelt
sadanud alla-
mu jaoks,
kes sind oodanud...
Puhastelt aladelt...
lennanud välja-
mu jaoks,
kes sind kutsunud...
Rahude mägedelt
rünnanud tulla-
mu jaoks,
kes sind vajanud...
Vaikuse headuselt
sammunud mulda-
mu jaoks,
kes sind soovinud...

Hüvastijätt sõbraga

Jää
hüvasti,
seks korraks
armas sõber-
sind igatsen...
ma hinges
niikuinii...
Vaid sinuga
võin tunda
end,
kui END,
kes vaikuses
ei koorma
sõnumeid
ja võimaluse
olla saab,
nii päris...
Su lähedus
teeb hellaks-
usu mind.
Ma ealeski
ei suudaks
jätta SIND...

Romaan raamaturiiulil

Nii piilume
üksteise poole-
meie vahel
vaid õhuke puit...
Endid palume...
helluse hoolde-
olles südames
jäägitult vait...
Sulg torkab
paberiserva-
must-valge
armastusfilm...
Seal oodates
paremat ilma-
pilab südameid
saatusesilm...

Olmetee...

Oleksin ehk jäänud...

Käinud
päev-päevalt
su jäetud jäljes...
Varjuna läitnud
ööd su akna taga,
kus võiksid puhata...

Oleksin pühkinud edasi,
oma eluõhuga,
su silmaklaase,
et saaksid kirgast
rõõmu näha...

Oleksin oma naeru
istutanud
su umbrohtu
kasvanud südamesse-
harinud seda
ning kasvatanud,
läbi kurbuse,
õitsma truu lillekse...

Oleksin
murdmata jätnud
selle lubaduseroosi,
mis okkaliseks kasvas
mööda olmeteed...

Oodatu tagasipöördumine

Täna öösel ei maga,
olen väsinult vaga,
kuulan vaikuse kaja,
hoian valgena maja.

Ootan armu samme,
silin õuel tamme,
saadan valgusenoole,
mõtlen lahkumisloole.
End piinades keedan,
vaeveldes veedan
need pikad tunnid,
milles olema sunnid...
Näe tulla koju,
mu igatsetud roju-
ma pole enam äss,
see on mineviku mäss.

Armukurvid

Debütandina
ta ette astub-
läbi süüta valu
põleb põrandal.
Lahkub "lind",...
kel juuksesalgud
vajunud on lahti,
puusapöörded
loomas suuri kurve-
õrn armastus
see kroonis
õhtu pead.
Pisarvalges silmas
ujub homne hala-
vaguruselt võtab
hellalt käe...

Auahnuse kuri kiun

Kaotasidki
oma arukuse-
auahnusele
rajatud sai tee.
Hingepõhja...
uputasid parve-
seni kandnud oli
mööda kääruteed.
Pimestatud valu
varjab puhast meelt-
pagendusse saadetud
on vennaarm
ning rohtund
su emakeel...
Mõõk vööl küll seisab
võõra võimu eest,
kuid pimeduses
luurab mustav öö.

Kaotatud kesamaa

Jäi maha kodu,
mis hoidnud oli
oma kaitsvas rüpes-
laul saatis
kaunil kesamaal,...
kus kasvas
habras õis...
Nüüd mustab
mullaks küntud maa,
veel kajab
valust pind,
mis vähemuses
vaevelnud,
ta paistab
oodand sind...
Kes haarab mõõga,
rapsib rauda,
taob vabaks ahelmaa,
et saaksid homme
taas su lapsed
end aasal vedada?
Kas maasikmarja punas
laiub veel me õu
või verekirme
hirmsa leha
lämb-tulisusse kaob-
lapsepõlve kindel koda,
kust alanud on tee?

Siidipuude nutulaul

Sink-tuhkjad,
siidipuud-
uduvaibal
kiigute hälli,
milles unekuu...
te laste peale
kaitseks
laotab tekki.
Pitsservaga
ta helib
seemnike
ilmsüüta hingi...
Puithiidudel
toob silmavett
võõrvaimu
kiivas hüüd-
kauglaanes
kräunumas taas
ketikuningas...

Oodatud kohtumine

Seal sa istud-
hallis kampsunis,
lillelise salliga,
siniste velvetite all
kõrverdatud
täiuslikult pikk
ja sale jalg.
Vaatad mu poole
ning kutsud-
sõnadeta,
haldjate keeles...
Vaikuses
kõlab su  hääl
harfimänguna-
heliseb kõrvus,
paitab ja meelitab...
Küsid baarmenilt
oma inglile teed-
su hääl
kõlab täpselt nii
nagu hetk tagasi
minu peas...
Astun su käte vahele...
Libistad mütsi
mu heledatelt juustelt,
seod lahti palmiksalli,
avad mantli nööbirea,
võtad mu külmad sõrmed
ning paned need
vastu oma sooja ihu...
Nii seistes ootan,
millal oma
unenäost ärkaksin...
Ma ei mõista,
kas ma magan
või oled sa päriselt
lõpuks minu ees.
Joon sinu süles
kuuma kummeliteed-
aeg justkui seisaks...
Me ei ole
omavahel vahetanud
ainumatki sõna.
Mitte ühtegi sellist,
mida keegi
kõrvalseisjatest
oleks kuulnud.
Mitte ühtegi sõna
inimkeeli...
Aga me suhtleme-
me teame täpselt,
mida kumbki
meist mõtleb,
vajab või soovib,
kuigi me näeme
selles elus
üksteist esimest korda...
Ümbritsev peomöll
vajub udusse.
Oleme vaid meie-
kaks lõpuks
reaalsuses
kohtunud hinge.
Selle elu
selles tõelisuses,
selles kauaoodatud hetkes...
Toetad oma pea
minu omale
ning me sulame ühte...
Meist mööduv sõber
küsib imestunult:
" Hei, ma ei teadnudki,
et sul kaksikvend on?"
Minu vennaks
 peetud mees
suudleb mind,
surudes mu
energiast võbelevat keha,
veelgi tugevamalt
enese vastu...
" Rõve ju...
verepilastus!!!"
mühkab ehmunud sõbrake
ja kaob naerdes kaugusse...
Üha rohkem muutume
me teineteisega sarnaseks-
kuniks hakkame nägema
läbi ühtede silmade...
Kuniks hakkame hingama
samas rütmis...
Kuniks kehasoojusest
tekkiv sillerdus,
kannab meid
homse kätel...valgusse...
Nüüd oleme
me teineteise jaoks valmis.
Nüüdsest algab
kauaoodatud
uus ja igavikuline elu...

Maasikavaht...

Kuri kiskja
mu sisemas sisises-
vihapoe
oli püstitand sinna...
Kutsus ostma...
ja kauplema linna,
lubas tasuta
proovima minna.

Ruuges jopes
ja räbaldund pusas-
mind nii ärritas
see tõrges, tusas.
Koppand haisuga
maadelda püüdsin,
saatanat enesest
välja ma hüüdsin.
Vihmasajus sulas
veeks tema jää,
norgu vajus ta
irvitav pää...
Maasikvaht
olla ju tasub-
see alati
kaitsma asub.
Õrn olla
on neetult hea,
haprus alt
eales ei vea.

Bock

Torssis, räbal
vanamees-
käed vaheliti
risti rinnal
haiseb pingil magades
ning norsates tal
kortsus kulm.
Mis võlu,
headust,
vabadust
saaks leida
küpse kesta alt,
kui hinge mattev lehk
ja tühi Bock
nii irvitades
vastu kisavad?
Ei võlu hõbejuus
või naerukurrud-
rauk vabanda
su kohal hõljuv
surmasuu
mul keelab
teha tervendaja töö...

Eelkäijate hõng

Varahommikul
kulgeda Toomel,
näpud harali
seinade peal.
Silides kogun...
neist valu -
vestleb vaimude
mühisev keel.
Silmad kinni
kuulatan päikest,
laadin maha
aegade nuttu.
Suudlen puud-
õhatab valgus,
hõbehelgiga
ämbliku kojas-
embab vastu
eelkäijate hõng.

Mustiklapsed

Rannapealsetelt
nii magus mustikmekk
meid meelitas
ja mets see kutsus,
paksult marju täis-...
sellelt saarelt,
millest mööda
viis meid rännutee.

Lootsikuga randusime-
läbi selge vee
kõndis meie
elu näinud jalapaar
kostitamaks vaimu
iluga, mis paitas
looduskaunist saart.
Samblale jõudnult
tõstsid mustiklapsed
üksmeeles pead-
naerdes jooksid
paljasjalgsed piigad,
kõikjal meie ümber-
tervendades meie
kadunud maimuksemeelt...