Päiksetäid

Mu seest -
kui välja kisuks
"õigeid" sõnu
ning hellitusi,
rohelust
ja paid,
kuid südamest,
mis melanhoolialeinas,
ei leita
soovivastuseid...
Tilkhaaval
pudenevad
kausist piisad -
saab kergemaks,
kuid veel
on "full"...
Niikaua
lodjapuu
ja pihlakas
ja õunad -
Te langetage
mulle oma päid,
õis-õie haaval
kaunistage juukseid
ning kinnitage
neisse päiksetäid...

Kaheksa jalaga hirm...

Kaheksa jalaga
taevas laiali -
vaatad aknasse
ning kardinal
on külm......
Häbitult
voolad voodile
pilvehirm -
igal ööl
uue näoga ilmutis,
lapsemeele kujutis,
vabameele sigitis,
õhumere punutis...

Pilveroos

Pilveroos -
sus peidus
rohkem sõnumeid,
kui märgata
ehk jõuaks...
ärev silm,
mis taevalaotuspitsi
tikib tulevikku...

Armuvari

Armastuse vihmavari
kaitseb meie rõõmu,
et ei puhuks
vihapiisad
meile oma sõõmu......
Ainult soojust
läbi laseb,
ehedust nii hella -
seisma paneb
meie jaoks
kogu ilma kella.
Emmates nii seisame,
pisikesel alal,
mõtteis vaikselt kuulame,
mis viis on meie palal...
Rahulik
ja ühtehoidev,
pisut naerust rõske -
mõnel korral silitab
ka pisarmärga põske...
Meie elu muinaslugu,
vikerkaare valges,
tasa hõljub varju ümber,
lõputuse palges.

Patukarastus

Kui -
aurav vesi
tungib mõtteisse,
grammhaaval
imbub üle järvevee
ning kisub
südant
paheliselt paljaks,
et karastada
karges patuvees
mu talvetolmu alla
kaetud vaikekeha...
Tuul -
klopib mööblilinasid
ja lõokesel
on kaasas piinaprillid,
toomingatel
armusulased...
Näen -
samblakivil
peseb Elu
oma häbiplekke...

Tuhk-argipärasus

Su käsi,
heledaid ja pikki,
ehib õiterüü -
õrnvalge,
krobeline pits,
mis tuules lehvides,
kui pruudiloor,
toob kuuldavale
kergeid ohkeid...
Õnn ammustest
on langend
igal aastal -
vaid korraks õlule,
tal püsi pole eal:
kaob silmapilk,
just nagu tuli,
loeb kerjusena
oma valgeid münte,
tast maha jääb
tuhk-argipärasus...

Ootus

On virsikõhavad
ta põsed,
läigib särav juus,
kevadtuules
vallatlevad
pehmed sõnad suus...
Laps kasvab
kaunis emapõues,
luues seda ilu -
ei hetkekski
ei ole temal
õrnas ihus vilu...
Käib tasatulel
podisedes
eluandmismäng -
tütart kodus
ootab juba
üles säätud säng...

Kosjamees

Vargareo -
näe seisad,
sammas,
kullane ja läikiv...
Sinu peale
valuhammas
ihub ammu -
vaikid!
Eemalt kiibitsed
ning keed -
ei oska anda rahu...
Avastasin
sinu tahtsi
endas uue tahu -
lepliku
nii alalhoidva,
sõnatuna tumma...
Oh mu armas
kosjamees -
ma põlastan
su lumma!

Salumaa saladus

Sulab välja
lumeveest
õrn tõde -
otsiv silm...
Ontlikuna
helib teda
päiksepaisteilm.
Puulaastudes
kui salumaa
end püüab
saada korda -
vikersinas õiekest
ei soovi
Nukrus murda.
Nukk närtsib,
kiiva kuuma ees,
on eland varjuelu:
nüüd lagendikul
püherdab end
tärkav linnamelu.

Päiksepiigad

On katki,
rebitud ta hing,
kui lumest sulab
viimne jälg,
mis vana mõisa
hoovi peal...
Küll plaaniks
istuda ta seal,
Jääpoiss
veel toetaks
tema pead,
kuid Päiksepiigad,
tüdrukud,
nii vallatud
ja uskmatud,
ei lase Talvel
käike käia -
nad sulatavad
oma äia...

Koiduvabadus

Tulelummus,
mustas öös,
käib ringiratast rada -
kuusirp
on sametises vöös
nii eraldunult vaga...
Ta helkleb
kullast katusel,
kus kireb
vasest kukk,
kes laulab
koiduvabadust -
Looja hoidmas ust...

Õrn ahel

Kas sa oled
mõelnud vahel -
õrn kuis on
me eluahel,
vaba vete,
tuule pääl,
kiigub paati
vaimujääl,
kumisedes
õige kõlast,
murdes lahti
vaenuõlast?

Lubadusroos

Kord murtud
sai lubatud sõna,
mis kriimustas
äkki, kui roos -
nii sametine
ja pehme
näis kupuna
punav ehme,
kus naeru
ja helluse hoos
just tõmmatud
saigi see noos,
mis pisaraid
veerema kisub
ning rohule
tärgatab isu...

Teine vaatus

Pesast
väja kukkunud
poja,
küüntega
end kinni -
püüab
üles ronida,
hääleke
ei pinni,
hüüda appi
Ematiiba -
maa on
kaugel all,
lilleõites
imeb piima
kitsekese tall...
On´s see ebaõnn
või saatus -
Õrnus versus
Teine vaatus?
Väike
elutombuke
armas on
ju Omale...

Varbad

Su varvas, 
märjavõitu 
värskel murul,
jalg ebakindel, 
värisemas kand -
mu Maale jõudis,
kobamisi niites,
käib ringi
hoolitsetud Hiites,
kus varjuhoius
oli minu Rand...
Liiv valge,
uduvines puud,
veekohin,
vetikate luud
ning südamele hoitud
väike paat,
mis nüüd
küll tundub
nagu odav laat,
kus kauplemine,
järjekorramurd -
mu kaunis Üksindus
on kohe võtmas tuld.

Minek...

Jää minekut
ma kuulsin -
kõlas hele praks,
kui sõrmimööda anti 
üsna hale laks...
Läks lauldes
olnud paine,
sai vabaks
Omamaa -
viis hulpiv külmalaine
Su lõpuks minema.

Grimassid...

Pilvepaadil
liivaranda, 
üle valge vee...
Seljatatud
jää ja lumi, 
raske külmatee...
Jõudmiseni
kannatatud,
piinatud grimass,
varrukaisse
surutud,
Pikaküünekass...
Pobiseb vaid
jõudesõnu,
vastusteta piin,
ootab koidu
naasemist -
plahvatuslik miin.
Kogu õue
vaikseks kajab,
mineviku norg,
päiksepaistel
püsti ajab -
nukrasilmne Sorg.

Mu vaikiv õlelill

Su õit 
ei jõudnud
puudutada
aasal eha...
Sa lamad
vaikides
kui õlelill,
mil elu oli...
Nüüd on
jäänud maha...
Vaid koltund
üksinduses
kajab valus kell...
Ei sidund juuri -
mulda, südamesse...
Ei hingand
lehekesed
kordki suvist kuud -
vaid rütmiliselt
heitsid
endid maha,
et alustada
saaksid
uued puud...

Vabadus

Võib vabaduses
sukelduda tühja,
kus pilvepiir
õhk-õrn 
ja kaduv näib...
Seal tusamatti
tibutada käike,
kui uduhalli
kaotatud on hea
ning hinge hoides
kuulatada-
praksub päike,
end puhanuna
särama kui sead.

Lumekee

Lumeloori peitub
värske kevadneid
end riietama lahti...
Urva silmaveest
saab valge leid,
mis külmetab
end jäätund
lootuskeeks.

Vaikuselapsed

Meie sees 
on vaikus -
ja lapsed
ja naer...
Meie sees
on paitus -
ja nutud
ja raev...
Meie sees
on laitus -
ja soovid
ja vaev...
Meie sees
on näitus
ja maalid
ja kaev...
Kõik koos,
üksühe käes -
sa kas hoolid
ja hoiad
ja näed -
või heidad kõrvale,
trambid
hallikaks juust,
voolid
enesest nukku,
mis portselanluust...

Mõttekoopad

Mõttekoobastesse
sukeldudes 
katad pea...
Võiks näha
palju kolle,
kuid sul veab -
vaid lillemeri,
lõhnav aas
ja liblikas,
kel tiival
tantsib laas...
Ei ole sinus pattu -
hirm on asjatu.
Me unedes
ei kattu -
tundub alatu.