Oma laanes kohtusin
ma täna meistriga,
kes mind kõnetas.
" Su linnuluud
on loodud lendama.
Luba ma teen sinust
maailmavallutaja."
Ta tõstis mind
oma sirgetel kätel ülesse
ning hoidis enese pea kohal kõrgel.
Mul polnud kaalu
ega ühtki maist muret või vaeva.
Sellel hetkel toimus
minevikuvabanemine.
Sulgesin oma silmad
ja tundsin, kuidas ma lendan.
Kõrgustes viibides
puhus hurmavmagus tuul
vastu mu helevalget nägu
ning viis mu suvekübara peast.
"Sa oled valmis..." ütles meister.
" See õppetund on sul
nüüd olemas."
Ta lasi mul vaikselt maanduda.
Esmalt puudutasid murukõrsi
vaid mu varbad.
Tundsin udusulelist kergust.
Seejärel jõudsid maha
ka mu tallad.
Avasin silmad
ja nägin oma õpetaja
naeratavat palet.
Need hallhõbedad targad juuksed
ning lahked sinisilmad...
hoidsid ikka veel toetavalt mul käest.
" Sa oled liiga kaunis,
et lasta end samblasse suruda
ning seal hapult
noppimist oodata.
Ela mu tüdruk-ela oma ilus.
Ära lase kurbusel oma silmi tuhmida."
See hääl...
nüüd tundsin selles ära
oma vanaisa.
Tahtsin talle nuttes kaela vajuda,
...kuid ta kadus.
Haihtus niisama kiirelt
sumedasse metsavalgusesse,
kui ta sealt ilmunudki oli.
See oli tema viis
tulla minuni tuulena
ning ütelda:
" Kallis laps - õpi elama ja hüppama.
Kui vaja...kasuta teivast,
kuid ära jää eales enam
lati alla kartlikult seisma.
Sinus on kõik meistrioskused,
et olla maailmavallutaja.
.jpg)
