Miski ei muutu...

Kibedusest huulel
ta tolmu sajatab -
pühitsetud luulel
nüüd mõistust lajatab...
Kuid pole idarinnet -
ei pimeduseäärt,
ei hävitajajõudu
või löögi sinisäärt...
Vaid lahku kasvand leerid,
kes kangust vannuvad;
isekeskis meerid,
kui paigal tammuvad...

Elav meenutus

Põlev tuli,
aknaruudus kumab -
su laua peal
on raamatute read
ning üles tehtud voodis
suletekk...
Seal kirjutab
kuld-pliiats
mööda valget -
ehk arvustust
või mõned luuleread
ja aurav tee,
mu lõhenenud kruusis,
nii hellitavalt
lõhnab meest...
Ma jalutades
korraks piiran sammu,
mis arglikult
end taaskord
siia toond,
et ammu kustutatud
vana armu
saaks piiluda,
kui pinisevat parmu,
kes askeldamas
minu säätud toas...

Jõulu-unistus

Ehteis särada

nüüd sooviks

iga metsapuu,

et tipituna karda,

võiks läikida

kui kuu...
ning sõbralikult
tervitada
tähelaste valgust, 

lumesaginat
ja jõuluaja valgust...

Lumeprints

Hõbedasajuses vihmas,
külm-kange
ning vatine mees,
kel südames
jäätunud piisad,
kristallide
mustriteveest -
seisab vaikides
ootel ja valmis,
kordab lootusi
mõtetesalmis,
et lõppeks nüüd
nutune öö,
saaks alata
imedetöö -
puistaks helbeid,
laiu ja pehmeid,
paitaks hingi taas
lumesed ehmed...

Lumebaleriin

Unehelbena

langes käele,

lumevalgesse

tantsude saali,

jää-õrnade

maalide sisse,

puuhärma

ning lootuste vahele -

unistus -

võludemaast,

hingesoovide

hõbeda-aast...

Algus

Vaikselt koputad
minusse algus -
veel keegi
ei kuule,
ei näe,
kuid aimata saab,
ere-valgust -
mu kohal,
kui helendub päev...
On tasa,
nii õrn
sinu sosin -
pea hääletult
väriseb  käes;
veel sala,
su loodav paljus,
saab jõudu,
mu hinguse väes...

Lambanahkne süda

Nüüd lõikad läbi,
lõhud enda seest
ja riputad siis välja
pesunöörile,
kus karges talveõhus,
kangeks külmub veest...
Seal kõliseb,
see lambanahkne süda -
näib tummana,
gramm hoopis haledam,
kui hääl tal laulab
kiledalt ja piinab:
" Sa libe oled -
teid sa pole liivand..."

Olgu või viimnepäev...

Kui ka kogu maailm
välja sureks,
oleksime üks;
teineteise sees
ja varjus -
ees ent taga,
pomiseks pimedust,
mis me
õuele raksatas...
Naeraks lume
silmist sadama,
et valgustuks
see öine vaen,
kus põimunult
me ihu valuga,
langeks naeruhelbeid
läbi väeti sõrme...
Tüüriks homsesse
me kokkuloodud
elukelk
ning paljaste
varvaste saatel,
liugleks igavikku
beebilalinat -
hoolimata
viimsepäeva
kõuekõminast...

Sõnatus...

Su häälevärv
näib lootusetult tuhm -
merd maalib
õrnalt sinav
pintslijuus,
kus lõuendiga
sulab ühte,
valgeks vahuks -
aab kive liivale,
ta laksuv laul,
mis oma manitsuses
sätib rannaäärset korda...
Värss helehall,
kui jõudevall,
veab rindetulle -
seebilõhnas
adrusalli...

Dešavuu

On ärgand kaja,
mõtte sees,
mis liialt ähmane,
et teda määratleda...
Nii palju pilte tas,
üksteise ees -
end kerib püünele...
Ses joovastavas ajas,
mil ei taba,
on uni veel või
hoopis dešavuu...

Mälestustepakk

See mälestustepakk,
mis seotud kimpu -
nii läbipaistev
hämumägi näib
ning päiksepaistel
hajub unenäoks,
kus  justkui seebimull,
ta leiab mõne tera
ja praksatades
ennast lõhki lööb...
Nüüd panengi
ta vaikselt
enda ette -
las tuhmub seal,
see valus möödanik,
mis ilukirjas
trükkind kaarti sõnad:
" Seo lahti ots -
see oli ulmatee..."

Trollike

See troll,
siin küünlapaiste valgel,
soojas hoiab käsi;
leegivaha,
vedeldunud -
kohe peatab tahi...
Voolab mööda
samblal jalga,
laualina peale -
õpikute vahele
ja kontrolltööde reale...
Juuksed
turritavalt püsti,
kõrvas pronksist ehe,
pakub savist naerusüsti -
keerab puhta lehe,
millel pole tusailma,
punasega vigu
ega vihmapöetud silma,
ainult paber, ligu...

Emapärl

Emapärl -
su ilu rõhub meeli:
on sinu lummas
päevi tuhandeid
see vankumatu Tina,
kel läikelein,
et miks ei ole
temal nõnda
õrna kuma -
hapraks keeks
teeks hurmavein...

Noorvasikad

Kuupimestuses
kantud kleiti
sa püüad
põleta -
ehk eilset uljust,
mida tehti,
veel annaks
varjata...
Hetk tundus
mahlane ja pehme,
suus matsus
veremaik;
ööskäija toitis
noori lehmi,
kel kõrvus
piimavaik -
see kurdistas
tõe tegeliku,
kriipis teravmeelt...
Vennastunud ulus
on nüüd vasik
ketisulus.

Rumalus

Omahäälsust
ma ei pelga,
kuid pole vaja sajata
neid asju,
mida Sa ei tea...
Võiks olla vaga,
mitte viha
aada taga -
need, kes
tõest on
päris kaugel
ega teemat jaga...
Vale-järsul
meediamaal
end avada -
ei ole
tarkusmärk
vaid julmem
häbivärk...

Tõesilmad

Su vaikuses, seal
kõlab muusika - ning nii
ma usun tõde...

Kange Saare naine

Lennuraja alguses -
pimeduses kükkavate
teenäitajate valges,
algab Saare naise
öigust nöudev piimalkäik......
Lennukitiibade asemel -
käed öieli,
kui tuuleveskil,
jookseb ta ö-d pöristades
töusuradadel;
omamata seejuures
mitte üldsegi stardiluba...
Kuid kange elukana,
kes köik
naabruskonna mehed
juba ammu on
laua alla vandunud,
turjal koju tassinud
ning takkatippu veel
loomamoludki ära pühkinud,
ei ole tal
takjaid sukasääres...
Raevuka elumönuga
tormab ta ses
rahvusjaamas ringi -
töustes undruku lehvides taevasse
körgemate jöudude jutulle...

Spioonlinnuke

Infoluure varesena,
suures kirjatöös,
nokitsedes sõnumeis,
mil oli tedusvöö -
ta leidis üles tõdemisi
valmis tehtud read,
kuhu peidumängu varju
olid sisse veetud vead...
Et rumaluses igamees
ei oskaks hallata
ning mõistmatusevees
ei tohiks vallata -
loeks naeratades sisupoolt
just nii, kui ette näht
ning ujuks mööda ilmateed -
tagurpidivähk.
See võib ju tundu jaburus
või suisa idiootne,
et lollilt paistev lind
võiks üldse mõista noote!
No irvita, kuis kelgutab
ta kaanel katust mööda,
kuid tegelikult varjatult
teeb hoopis oma tööd ta...

Alfaisase n-ö korruptsioon

Selles karjas
on isastetuba -
ruum, milles
pokkerimängu taga
otsustatakse,
milline emane
toob järgmisena
ilmale  Alfa kutsikad.
Hammaste krigina saatel -
pigem pureks
enesel pea
kaela otsast,
kui lubaks seda
oma naisele:
neid venna poolt eostatud
suguvõimetuid värdjaid
on niigi juba
kõik kohad täis...
Aga hõimulepe -
selle vastu ei saa,
sest mässajaid
ootab duell,
hukk või väljaheit -
ning kes siis  ikka,
oma vere vastu,
saab kihvi ihuda...
Pigem lastakse
liigil välja surra -
vaid pealik teab,
kuhu see pagana kullapott
on maha maetud.

Aus pilk

Sest kõik,
kes pisutki on
psühholoogias sees -
need mõistavad,
et objektiivsus
pole see,
mis meie
inimühiskonnas
võiks ausalt käia,
miskis esirinnas...
On tegureid -
nüüd saame olla ausad -
ju liialt palju...
Alati ja lausa -
kõik argine,
see mõjutab me silma
ning hoiakutest
pole eales ilma...

Karielajas

Kui lasti taas
seakari kesale -
nad tuhnisid
ja rohumättaid sõid
ning kärsaga
seal talveunes
liblikvastseid,
pesast välja tõid.
See kari elajaid,
kui purustustelaine,
käis üle kogu
söötis põllumaa -
jäi järele vaid
mõni üksik paine -
eks hooga proovib
uuest rohelaine...
Surm vanamoodsal
lippidega aial,
mis eemal hoidis
võõra võimu - laial
ning isekeskis
nokitsetud lillevaal...

On ometi - nii kaunis päev...

Veel üksinda,
ses pimeduselinnas -
öös kondad ringi,
kus on alampiir...
Vaid laternpost
su saapataldu turvand
ja kodutu,
kes pakkus
külma viint,
sest sõpru sul
ei ole
krantsikarjas -
sul pigem meeldib
üksi - vennata:
siis kõri kallal
ei saa mitte keegi,
irv näos,
nii sala,
kurja tärista -
et, mis sa teed,
see pole ilma kõlvand;
kõik mõttetult sust
väega välja tulvand...
Siin nailonsukas,
oled jutuvestja -
ning öö,
see lubab
isiksusel kesta...
Kuitahes kaua
võid sa maiguta
ja oma mõtteid
ise paiguta,
just riiulile-
esimesse ritta
ning mässumeelselt
tõusta läänest itta.

Kõuts, käis kräunatas...

Ma ei nurunud pai
ega silitand -
niisama ja läägelt
su sääri...
Mõtlesin vaid,
et sa vajad,
et sa soovid
ja tahad
ja väärid...
Ronisin sülle,
kus polnudki -
polnud kohta
ei nurruks,
ei muuks...
Vaid kisuti
karvust ja heideti...
Oi - valu,
oi - häbi,
oi - tuul...
Jäid üheksast
mõned veel alles -
alles üksikud,
kõutsised elud...

Värvipimedus

Kallis,
too mulle
kogu maailma rohelus -
siis mul on,
millest valida,
sest ma ei saa
ju teada,
et just see,
õrn leheke,
on mu
lemmikumat värvi,
kui ma pole
näinud
kõiki teisi,
et võrrelda...
Seni,
meeldib mulle
vaid päikene,
sest teda on üks -
nii, kui mindki...
Ta on suur
ja hele ja kollane...
Ning alatoonid -
nende üle
ei  saa me vaielda,
sest kõik me ümber,
on ilmselge meelepett...

Äralennul

Ei -
sa ära vihaga
küll siuna
oma silma -
kuis minust
hirmuga
sa kartsid
saada priiks...

Jah -
olen poeg,
kes kukkus
pesast välja -
mu oma hooletus:
Vidiii...iit...,
vidiit, vidiit...

Sa vapralt
sööstsid
päästma -
tiivad valla...
Ning püüdsid
kleepida
mul sulgi tagasi...

Mis sest, et
enam need
ei eales
kanna -
laia ilma...
Ma korraks leidsin,
mida maailm peitis...

Kust oli minul
puude kohal aimu,
et all on ohud,
märg vihast
juurepind,
kui vooderdasid
oma udukulis
mu pähe mõtteid -
ainult rõõmuvõtteid ?

Sest vaid hundikutsik teab...

Sel vaikusel
on valgus
näha sisse,
kui olmehallus
pimestanud pea -
seal toidab ta
su mahakantud visse,
ei sajata, ei salga
ega nea
vaid rahus
püüab kasva
omasoodu -
just nagu
hundikutsik,
keset metsiklaant...
Ta sõbralikult
lakub sinu käsi
ei pure hammastega
ega raevus näsi -
vaid hüüab ahastuses:
"Palun, täna kuula!
Miks karistad mind,
alatasa tuulad?
Võib hetk ju olla
sõnadeta tühi,
et sirgu jõuaks aada
jälle rühi?"

Lapulkäik

Täna vaikin,
sest mõtet ei ole...
On vaid paus,
kriips ja koma -
ning punkt,
mis lõpetab oma
kajas mu sõnadetöö...
Nii ma astun,
tasasel laiul -
pole müra
vaid südamehääl,
mis laulab
muust maailmast lahus,
hingab helide
lummuse rahus,
kümbleb mõtete
tihedas vahus...
On eneses
ometi lapul,
välissurvete
jõhkral tapul...

Sest - olen naine...

Ära võta
mult metsa ära
või kraavi
ja madalat vett,
konnapoegi,
särgede suud
ega loodusest
midagi muud...
Hulluks minna
võin keset linna,
kui puudu on
ilutsev koht
ning raevukalt
tusane naine,
olgu joogine
tema või kaine,
on meessoole
alati oht.

Mäetaga

Mäetaga
polegi mäge
ega luides
seda väge,
mis suunaks...
tast mööda...
Mäetaga
on ingliteteed,
udus kasvava
roosi alled,
välisaunad ja
lagunev mõis,
tuuletallaja
kogunev põis,
klaasaknad ja
rannatrikoos
uivad nümfid -
rasvadedoos...
Ei - toidul polnud
muidu ju viga -
pole lihtsalt
käes veel
see iga,
kus tort maitseks
õite hea;
vahel ju
lihtsalt ei vea,
kui teatrikleidile
valada kohvi -
pole näos
mul ka üldsegi krohvi...

Ja lauka taga oli...

Ja sa vastad
niisama toorelt -
läbi sookaila
punase leha,
vastu jõhvika
õhavat keha,
köieltantsija
arglikul moel,
et rebase
urg jäänud maha,
laanes puu heidab
puude taha,
saar uppus
silma nii ammu,
et arm
ei pea temaga sammu -
siis suudled
ja lindude keed
hoiad õrnalt,
kui omaks
mind teed;
samblasoojal
käib ajudel mäng -
luulesulgi
erutab äng...

Sest lauka taga peidus olla võib...

Laugaste laugudel
viravas vees,
varvassammul
nii kohman
su juurde;
tedrekukkede
sulgedest
kirevas kees
algab müstilik
varitsusluure -
surmasilmade
tihke laane,
läinud olnusse
uppunud saare,
armumängu
ning rebaste järele...

Valearvestus

Ümar nööp,
kui hüpatab lahti,
langeb käed
ehmuga alla,
sest paljastub
Toomemägi -
ja enam
ei ükski vägi
peida pilkuderõõmuks
ilmsiks tulnd valet,
mis hommikul
kiiruga selga
ajas kleidi,
mida võiks pelga -
ning valgetest
pärlitest kee,
katmaks siidise
ihutee;
rõiva alt
puudusid need -
kõri alt,
kuni nabani sinna,
mis kataks
alasti rinna...

Haagid

Õnnega ei hullata,
sest see võib
katki minna -
ela sa siis kullata,
kui vagu vaja mullata
või hoomamata ninna,
kust tuli enne sinna,
vaob mõte vargsi salale -
ei aru-lollus alane;
viib juuremetsa kalale,
et püüda uuta saaki,
kesk jäneskapsaid, -haaki...

Kübeme nuut

Et nii hoiadki
kuivanud õit -
tolmuks trambitult,
põranda pääl,
mitte raamatu vahel
või padjal,
kuhu õrnalt mu
lubasid panna?

Pole hullu,
sealt kanduda saan,
su kingamustade all,
taas olnusse -
vabasse ilma...
veel peenem
ja pisem
ja mil ma -
vettinud kasuka sees,
koera
vabade ulgude saatel,
saan otsida maailmavees,
kus kübe võin olla
või tees...

Sind,
nuhelgu enese nuut -
su pimedus,
silmaderuut...

Hargnemine

Ma olen...
Sa oled...
Me oleme -
koos...
Niisamuti lahus -
mõttetus sõnadevahus,
kui vaiki võiks olla
ja jääda,
enne ööd
ehk rahusse sääda...
Või hargneme,
harali puud -
otsides alati
midagi muud?

Õnnesadamasse

Õnnejaama sõudes,

läbi kehvapoolse vee,

mil venides,

su paati -

paigalhoidevõim...

Ei tuula,

värskes õhus,

su longu vajund pea

vaid sumbund higilämbus,

taas surub mudapõhja -

see veresiirupina

lehkav, raske tee...

Sa lükata võid püüda -

kuitahes suurel jõul,

kuid ikka läheb sinna,

Ta etteantud nõul...