Friday, September 18, 2015

Teekond...

Uduvõlus,
kaelakuti sammud-
külmavana juurde
viivas porivees.
Kurgu ümber
põimund
soojad sallid,
üksteist
hinges hoidvad
suvekallid...

Kask
see laotab
oma kullalehti,
vaher punasega
joonib vasekeed-
loodus maalib
armunule pilti
sume-vihmadesse,
sügisteel.


Lõkkele läitmine

Kuuvalguses
võin lasta
ihul paista
ja helgust heita
üle kogu vee,
su südamesse
armukiiri peita-
kaldapealsel
läita kodutee...
Seal lõkke ääres
praksutada meeli-
õhkõrnusega
silitada pai
ning tasahilju
suudelda
su vaikust,
kui kõnele on
maailm liialt lai...



Wednesday, September 16, 2015

Pargisõda

    Valgesulgne tuvi,
    kel varbad punased-
    mu jalge ees,
    siin pargis,
    nokib saia...
    Nii püüdlikult
    ja tasa
    proovib oma teed,
    kuid linnuaru
    kiita pole vist-
    juust kõvana
    jääb murdmatuks
    ta apla nokale...
    Seal eemal
    jälgib teda vares-
    hüpetega tormab,
    eemal peletab,
    maha pudend
    moonatüki
    ülbelt varastab.
    Mu valge,
    puhas ilu-
    seekord jäi toiduta...
    Nii ongi hea,
    sest inimhullusega
    oleks surmatud
    ta laulev keel.

Kavalus...

    Sa kavalusi
    külvad
    minu sisse-
    istudes
    mu vastas...
    särav õun,
    mil põsed
    õhamas
    ja naerukurdudes
    näe nõrab
    elulõng,
    mis tulvamas
    on kohe
    äärelt alla...
    Oma jõuga
    kisud
    keerumöllu
    vagalt seisva
    kivikse...

Unistuste loomine

    Kaugusesse
    sulab pilk
    nii igatsevalt tühi-
    merelainesse
    ta kastab...
    varbakee,
    mis sügisele
    kingitud on küll...
    Koltuvates kõrtes
    puhuv tuul
    ta huuli haarab-
    sosinaid vaid
    kuuldavale toob,
    õhtupäikse punas
    unistusi loob...

Valge tüdruk

    Kipsvalge
    tüdruku kõrval,
    kus vesi
    nii salaja vait,
    lill õitsmas...
    tasa-hapralt,
    puulehtede
    kullasel maal...
    Ja tuul
    see paitab
    ta hääli,
    teetassi, kui
    peitub mu naer...
    Sel pingil,
    mis võõbatud
    valgeks,
    käes hoian
    su loodud rahu-
    merekaldal,
    mil otsatu lumm...

Merekeel

    Ma kuulatan,
    mis merel
    öelda on-
    sel ööl,
    kui seisan ...
    kalda peal...
    Teispool lahte
    vilgub täht
    ja üksik laev
    me vete peal...
    Sel hetkel
    mulle
    palju kosta-
    ja sulle,
    kes mu
    kõrval käid...
    Nii sosistavad
    lained tuulde...
    Nii kallistavad
    mõlemaid...
    Ja taeval
    oma lugu on,
    kuis unustada
    saaks...
    Ta õhturoosas
    unerüüs,
    meid saadab
    magama...

Hommikupäikene Pärnu rannas...

    Kui hommikupäikeses helendab
    mu hellalt hele juus-
    toob tuul taas igatsust
    kaug-vete järele,
    kus kümblemas...
    su vabaduse
    puhas keha...

Ilmunud...

    Taevastelt radadelt
    sadanud alla-
    mu jaoks,
    kes sind oodanud...
    Puhastelt aladelt...
    lennanud välja-
    mu jaoks,
    kes sind kutsunud...
    Rahude mägedelt
    rünnanud tulla-
    mu jaoks,
    kes sind vajanud...
    Vaikuse headuselt
    sammunud mulda-
    mu jaoks,
    kes sind soovinud...

Hüvastijätt sõbraga

    Jää
    hüvasti,
    seks korraks
    armas sõber-
    sind igatsen...
    ma hinges
    niikuinii...
    Vaid sinuga
    võin tunda
    end,
    kui END,
    kes vaikuses
    ei koorma
    sõnumeid
    ja võimaluse
    olla saab,
    nii päris...
    Su lähedus
    teeb hellaks-
    usu mind.
    Ma ealeski
    ei suudaks
    jätta SIND...

Romaan raamaturiiulil

    Nii piilume
    üksteise poole-
    meie vahel
    vaid õhuke puit...
    Endid palume...
    helluse hoolde-
    olles südames
    jäägitult vait...
    Sulg torkab
    paberiserva-
    must-valge
    armastusfilm...
    Seal oodates
    paremat ilma-
    pilab südameid
    saatusesilm...

Wednesday, September 9, 2015

Olmetee...


Oleksin ehk jäänud...

Käinud
päev-päevalt
su jäetud jäljes...
Varjuna läitnud
ööd su akna taga,
kus võiksid puhata...

Oleksin pühkinud edasi,
oma eluõhuga,
su silmaklaase,
et saaksid kirgast
rõõmu näha...

Oleksin oma naeru
istutanud
su umbrohtu
kasvanud südamesse-
harinud seda
ning kasvatanud,
läbi kurbuse,
õitsma truu lillekse...

Oleksin
murdmata jätnud
selle lubaduseroosi,
mis okkaliseks kasvas
mööda olmeteed...




Tuesday, September 8, 2015

Oodatu tagasipöördumine

    Täna öösel ei maga,
    olen väsinult vaga,
    kuulan vaikuse kaja,
    hoian valgena maja.
    Ootan armu samme,
    silin õuel tamme,
    saadan valgusenoole,
    mõtlen lahkumisloole.
    End piinades keedan,
    vaeveldes veedan
    need pikad tunnid,
    milles olema sunnid...
    Näe tulla koju,
    mu igatsetud roju-
    ma pole enam äss,
    see on mineviku mäss.

Armukurvid

    Debütandina
    ta ette astub-
    läbi süüta valu
    põleb põrandal.
    Lahkub "lind",...
    kel juuksesalgud
    vajunud on lahti,
    puusapöörded
    loomas suuri kurve-
    õrn armastus
    see kroonis
    õhtu pead.
    Pisarvalges silmas
    ujub homne hala-
    vaguruselt võtab
    hellalt käe...

Auahnuse kuri kiun

    Kaotasidki
    oma arukuse-
    auahnusele
    rajatud sai tee.
    Hingepõhja...
    uputasid parve-
    seni kandnud oli
    mööda kääruteed.
    Pimestatud valu
    varjab puhast meelt-
    pagendusse saadetud
    on vennaarm
    ning rohtund
    su emakeel...
    Mõõk vööl küll seisab
    võõra võimu eest,
    kuid pimeduses
    luurab mustav öö.

Kaotatud kesamaa

    Jäi maha kodu,
    mis hoidnud oli
    oma kaitsvas rüpes-
    laul saatis
    kaunil kesamaal,...
    kus kasvas
    habras õis...
    Nüüd mustab
    mullaks küntud maa,
    veel kajab
    valust pind,
    mis vähemuses
    vaevelnud,
    ta paistab
    oodand sind...
    Kes haarab mõõga,
    rapsib rauda,
    taob vabaks ahelmaa,
    et saaksid homme
    taas su lapsed
    end aasal vedada?
    Kas maasikmarja punas
    laiub veel me õu
    või verekirme
    hirmsa leha
    lämb-tulisusse kaob-
    lapsepõlve kindel koda,
    kust alanud on tee?

Siidipuude nutulaul

    Sink-tuhkjad,
    siidipuud-
    uduvaibal
    kiigute hälli,
    milles unekuu...
    te laste peale
    kaitseks
    laotab tekki.
    Pitsservaga
    ta helib
    seemnike
    ilmsüüta hingi...
    Puithiidudel
    toob silmavett
    võõrvaimu
    kiivas hüüd-
    kauglaanes
    kräunumas taas
    ketikuningas...

Oodatud kohtumine

Seal sa istud-
hallis kampsunis,
lillelise salliga,
siniste velvetite all
kõrverdatud
täiuslikult pikk
ja sale jalg.
Vaatad mu poole
ning kutsud-
sõnadeta,
haldjate keeles...
Vaikuses
kõlab su  hääl
harfimänguna-
heliseb kõrvus,
paitab ja meelitab...
Küsid baarmenilt
oma inglile teed-
su hääl
kõlab täpselt nii
nagu hetk tagasi
minu peas...
Astun su käte vahele...
Libistad mütsi
mu heledatelt juustelt,
seod lahti palmiksalli,
avad mantli nööbirea,
võtad mu külmad sõrmed
ning paned need
vastu oma sooja ihu...
Nii seistes ootan,
millal oma
unenäost ärkaksin...
Ma ei mõista,
kas ma magan
või oled sa päriselt
lõpuks minu ees.
Joon sinu süles
kuuma kummeliteed-
aeg justkui seisaks...
Me ei ole
omavahel vahetanud
ainumatki sõna.
Mitte ühtegi sellist,
mida keegi
kõrvalseisjatest
oleks kuulnud.
Mitte ühtegi sõna
inimkeeli...
Aga me suhtleme-
me teame täpselt,
mida kumbki
meist mõtleb,
vajab või soovib,
kuigi me näeme
selles elus
üksteist esimest korda...
Ümbritsev peomöll
vajub udusse.
Oleme vaid meie-
kaks lõpuks
reaalsuses
kohtunud hinge.
Selle elu
selles tõelisuses,
selles kauaoodatud hetkes...
Toetad oma pea
minu omale
ning me sulame ühte...
Meist mööduv sõber
küsib imestunult:
" Hei, ma ei teadnudki,
et sul kaksikvend on?"
Minu vennaks
 peetud mees
suudleb mind,
surudes mu
energiast võbelevat keha,
veelgi tugevamalt
enese vastu...
" Rõve ju...
verepilastus!!!"
mühkab ehmunud sõbrake
ja kaob naerdes kaugusse...
Üha rohkem muutume
me teineteisega sarnaseks-
kuniks hakkame nägema
läbi ühtede silmade...
Kuniks hakkame hingama
samas rütmis...
Kuniks kehasoojusest
tekkiv sillerdus,
kannab meid
homse kätel...valgusse...
Nüüd oleme
me teineteise jaoks valmis.
Nüüdsest algab
kauaoodatud
uus ja igavikuline elu...