Mu vaikiv õlelill

Su õit 
ei jõudnud
puudutada
aasal eha...
Sa lamad
vaikides
kui õlelill,
mil elu oli...
Nüüd on
jäänud maha...
Vaid koltund
üksinduses
kajab valus kell...
Ei sidund juuri -
mulda, südamesse...
Ei hingand
lehekesed
kordki suvist kuud -
vaid rütmiliselt
heitsid
endid maha,
et alustada
saaksid
uued puud...