saabub tuttavlik pilt.
Minu voodi...
Minu tuba...
Ma olen siin!
On valge ja helge.
Tõusen üles ja sirutan end...
avan akna.
Teekannu valmis siis sean.
Mõtlen ikka veel unenäo peale...
Süütan viiruki - puhastub õhk.
Greibi mahlane hommiku tervitus...
pai kõhule,
siis soojendav dušš.
Veel tunnike joogat,
et lahti saaks meel.
Hingan sügavalt...
lõdvestun veel.
Ühtäkki saan vastuse
oma öisele loole.
Tean nüüd, mida öelda soovis see retk.
Minu hinges pesitsev laps...
annab käe-nüüd on meid kaks.
Sosistab inglike kõrva:
" Sa tead, kogema ka selliseid tundeid sa pead.
Uni vahend on, mis karastab meid,
et siin maailmas saaks kaitsta me end.
Oma valust leia ülesse jõud!
Sinu siirus on kurjale õud..."
Olen rõõnus, sest tunnen ja tean...
vahel äratus on ülimalt hea.
Riietun ning valmis end sean.
Võtmed kotti
ja väljudes siis...
unenäost saan ma ometi priiks.
No comments:
Post a Comment