saadad mind rahutul sammul.
Käed põimid ümber mu piha,
tajun sügavat, austavat iha.
Sind näha nii väga ma sooviks-
tõeliseks meid muuta ma prooviks.
Kujutlusmängudest olen väsinud,
loobun seekord sinust haavunult.
Siirad sõnad ja avali meel-
pole ealeski olnud su keel.
Soovid vaid, et valmis pean olema,
sinu kutsumise peale tulema.
Neil hetkil, mil mina sind vajan-
tahtevastaselt mu eemale ajad.
Aeg-ajalt endast märku kui annad,
justkui ärevust seljas sa kannad.
Võtab pahameel võimust mu eest-
tunnete segadus keeb minu sees.
Selle asemel, et armastada lasta,
lubad kurbuse silmaveel mind kasta.
Kordagi küsimata, mida ma soovin-
või oma ellu tuua ma proovin.
Need sammud, mis saadavad veel,
peagi eksivad tundmatul teel.
Vabaks kütkeist mul saada käsib-
hing õrnalt, mis ütleb, et väsib.
Eal ei hinga sa enam mu kannul
ega saada mind rahutul sammul.
No comments:
Post a Comment