Mul oli sinuga nii neetult hea.
Arvasin, et õnn olema peabki rahutu...
et armus olles kaotadki pea.
Nüüd olen täitnud
sinust jäänud tühimi.
Leidnud ülesse
oma enese tee.
Armastan iseend, kui tervikut.
Jah armastan, jumaldan, ihkan...
Tunnen hellust ja sidet nii suurt.
Mõistan alati, kust puhub muutuste tuul.
Kas sina märkasid mu ilusaid jalgu...
minu kaela, kaunist kõhtu ja lõhna?
Nahka, mida puudutada on nii hea?
Kas otsisid mu silmade sügavust?
Leidsid ülesse pisarate taguse vikerkaare?
Kas hingasid minuga samas rütmis?
Soovisid olla vaid minu lähedal?
Kas imetlesid mu lihtsust ja ausust?
Olid tänulik maailmale minu eest?
Hoian endal käest...
Ja tead - muud ma ei ihale.
Ei igatse suudlust või võltsi paid.
Olen parim kaaslane iseendale...
Täidan kõik oma ammused soovid.
Ka need, mis sulle olid liig.
Kulgen valuta ajaga edasi...
südames rahu ja silmis on naer.
Vahel vaadates peeglisse...
näen enda asemel seismas sind.
Oled osakestena jäänud mu kehasse.
Pilt reedab, et elad mu sees.
Päev-päevalt kogun jõudu ja hävitan...
sinu jääke, mis sügavustesse kinni on jäänd.
Hoolimise, koondan ja hoian ma omale-
siirusele olen ma alati truu!
No comments:
Post a Comment