Patukarastus

Kui -
aurav vesi
tungib mõtteisse,
grammhaaval
imbub üle järvevee
ning kisub
südant
paheliselt paljaks,
et karastada
karges patuvees
mu talvetolmu alla
kaetud vaikekeha...
Tuul -
klopib mööblilinasid
ja lõokesel
on kaasas piinaprillid,
toomingatel
armusulased...
Näen -
samblakivil
peseb Elu
oma häbiplekke...