Maasikavaht...

Kuri kiskja
mu sisemas sisises-
vihapoe
oli püstitand sinna...
Kutsus ostma...
ja kauplema linna,
lubas tasuta
proovima minna.

Ruuges jopes
ja räbaldund pusas-
mind nii ärritas
see tõrges, tusas.
Koppand haisuga
maadelda püüdsin,
saatanat enesest
välja ma hüüdsin.
Vihmasajus sulas
veeks tema jää,
norgu vajus ta
irvitav pää...
Maasikvaht
olla ju tasub-
see alati
kaitsma asub.
Õrn olla
on neetult hea,
haprus alt
eales ei vea.

Bock

Torssis, räbal
vanamees-
käed vaheliti
risti rinnal
haiseb pingil magades
ning norsates tal
kortsus kulm.
Mis võlu,
headust,
vabadust
saaks leida
küpse kesta alt,
kui hinge mattev lehk
ja tühi Bock
nii irvitades
vastu kisavad?
Ei võlu hõbejuus
või naerukurrud-
rauk vabanda
su kohal hõljuv
surmasuu
mul keelab
teha tervendaja töö...

Eelkäijate hõng

Varahommikul
kulgeda Toomel,
näpud harali
seinade peal.
Silides kogun...
neist valu -
vestleb vaimude
mühisev keel.
Silmad kinni
kuulatan päikest,
laadin maha
aegade nuttu.
Suudlen puud-
õhatab valgus,
hõbehelgiga
ämbliku kojas-
embab vastu
eelkäijate hõng.

Mustiklapsed

Rannapealsetelt
nii magus mustikmekk
meid meelitas
ja mets see kutsus,
paksult marju täis-...
sellelt saarelt,
millest mööda
viis meid rännutee.

Lootsikuga randusime-
läbi selge vee
kõndis meie
elu näinud jalapaar
kostitamaks vaimu
iluga, mis paitas
looduskaunist saart.
Samblale jõudnult
tõstsid mustiklapsed
üksmeeles pead-
naerdes jooksid
paljasjalgsed piigad,
kõikjal meie ümber-
tervendades meie
kadunud maimuksemeelt...

Lase mul olla

Lase mul olla
mina ise...
Kaunis ilma
meigi ja eheteta-
säramas oma
headuse rõivastes,
lihtsuse mantlis,
süütuse kübaras.
Ära ihalda aplalt
oma kujutluste
täiuslikke vilju,
mis minule
maitsevad hapult-
nii mõrult, liigsoolaselt
ning, mida sina
sööksid suurima mõnuga-
kiites küpsust,
mahlasust, magusust.
Lase mul olla
mina ise-
toitumata fantaasiatest,
püüdmata mind
oma maitsemeeltele
sobivalt vürtsitada.
Vaata mind,
näe peeglisse,
kuhu vaatan
oma sinikaid täis hingega,
piilu koos minuga
varjudelina alla-
otsi tõelist armastust,
millel tegelikkuses
polegi nägu...

Taevadraakoni õhuakvarellid

Pilvesammastel-
seal kõrgel
hajub lülikett,
mis selgrooks
taevadraakonil.
Ta aprikoosikarva
soomusrüül
näeb vallatlemas
viimseid loojakiiri,
kel sabasuled
õhtuleekides.
Nii vongeldes
end silib
puude kohal hiid-
näeb langvat
udukardinat
ta peagi
kustuv silm,
kui värvivalgustesse
kerib kerra,
öötiivad
paneb palgele
ning uneõhuga,
veel enne musta,
meil maalib
õhuakvarellidega
homset ilma.

Palderjan

Palderjani magus lõhn
veab joovastusse,
meelib unenäole,
kroonib padjal pead-
ta õieilu valge hurm,...
mis kihelema ajab
kõutsi kombel.
Mu roosad käpad
verelevad-
meelepette alatuses
kraabin küüsi
vastu puud.
Kräunatama ajab
hingav meelemürk...

Öökohus

Täiskuu paistel
omaks saada võid,
kui salgad
pikka kleiti,
mis jätkaks ...
mööda maadki
kasvamist.
Ta üles keri-
hõlsti varjust
too öökohtu
ette jalad,
mis varjanud on
elevuse värinaid
ning hennamaalingutes
oodanud nii ammu
sinu julget sammu...

Tuule pulmad

Tuul vaikselt
punus
suled patsi,
õrnsärgil
sules nööbid,...
silus viigirea...
Kuulapse
pani laulma-
pulmaööl,
mil seisin
valges kleidis
järve peal
ning oma peiu
luulelummas
vaatas tagasi
mu linnusilm.
Torm mürisedes
kuulas seal
ning tunnistas,
et kaotas minu
vihmapiisad
vennale,
kel kõrval
lahket valgust,
malbet musisuud
ja vähem kära-
ihkab kordi
murtud pikseluu
vaid rahuliku
elu algust...

Su silmi leian taevast

Siis kui taevas
seisab mõtteis
libisen tast üle-
leian pilvist
pimestava...
hele-erksa sina.
Vaatama ma
unun hõrehõljust
keset valget vatti-
sinu silmatooni
lahkust, külma
näen, kui
seiskub pisarpilk-
igatsev ja
kausjalt kume.

Kehaväline

Kehast välja
tõusin
koos häälega,
mis hüüdis
möirates valu....
Nii seisin
tühjana-
oodates
enese kulgu,
olnuks vajumist,
elu vaikimist...
Kaugusest
silmisse
jooksis valgus,
mis koos
kaja heliga
naasis rutates tagasi-
pugedes huulile,
vaigistades suu
nagu olnuks
alati olemas.

Vaenumeelel

Ei ole sõnad need,
mis raskes keeles
või laused
ebaladusad-
sa tihti hoopis...
vaenumeeles
samme sead
nii kadedaid.
Ei või ju öelda,
otsemõtteid,
näida hingelt hell-
vaid salamisi
käia ringi
keelel paisuv kell.
Miks armastada
õieilu, loomi, linde, meest,
kui ainsana saab
hooida vaid
oma enda peest.
Kel vaja oleks
teha lapsi,
käia päevatööl
või harida end
üldse koolis,
näha kainet ööd?
Nii lõbusalt
saad aega veeta,
lüpsta magedaid
ning rumaluses
välja mõelda
jutte haledaid...
Võid arvata,
et oled tubli,
ilus, äge, hea
ja igal isasel nii
segi ajad pea...
On tõsi see-
kes auku kaevab,
see seisab ise äärel
ning tähtsust pole
sellel juhul
pikal, sirgel säärel.

Kohtumine

On kohtumistes
vahel salamõnu,
kui katsumustele
sul pole enam sõnu...
Ta maitsemeelele...
teeb hellitavalt pai
ning tulekuga
 tundub maailm
 jälle lai.
Veel pitsitades
 selga ajad mõttekleiti-
vaagid, kust küll
seekord pärleid leti...
Saab rõõmumullas
idaneda seeme,
kuni vastuvõtuakte
valmis teeme.