Tuule pulmad

Tuul vaikselt
punus
suled patsi,
õrnsärgil
sules nööbid,...
silus viigirea...
Kuulapse
pani laulma-
pulmaööl,
mil seisin
valges kleidis
järve peal
ning oma peiu
luulelummas
vaatas tagasi
mu linnusilm.
Torm mürisedes
kuulas seal
ning tunnistas,
et kaotas minu
vihmapiisad
vennale,
kel kõrval
lahket valgust,
malbet musisuud
ja vähem kära-
ihkab kordi
murtud pikseluu
vaid rahuliku
elu algust...