Kehast välja
tõusin
koos häälega,
mis hüüdis
möirates valu....
Nii seisin
tühjana-
oodates
enese kulgu,
olnuks vajumist,
elu vaikimist...
Kaugusest
silmisse
jooksis valgus,
mis koos
kaja heliga
naasis rutates tagasi-
pugedes huulile,
vaigistades suu
nagu olnuks
alati olemas.
No comments:
Post a Comment