seal kõrgel
hajub lülikett,
mis selgrooks
taevadraakonil.
Ta aprikoosikarva
soomusrüül
näeb vallatlemas
viimseid loojakiiri,
kel sabasuled
õhtuleekides.
Nii vongeldes
end silib
puude kohal hiid-
näeb langvat
udukardinat
ta peagi
kustuv silm,
kui värvivalgustesse
kerib kerra,
öötiivad
paneb palgele
ning uneõhuga,
veel enne musta,
meil maalib
õhuakvarellidega
homset ilma.
No comments:
Post a Comment