Kaotatud kesamaa

Jäi maha kodu,
mis hoidnud oli
oma kaitsvas rüpes-
laul saatis
kaunil kesamaal,...
kus kasvas
habras õis...
Nüüd mustab
mullaks küntud maa,
veel kajab
valust pind,
mis vähemuses
vaevelnud,
ta paistab
oodand sind...
Kes haarab mõõga,
rapsib rauda,
taob vabaks ahelmaa,
et saaksid homme
taas su lapsed
end aasal vedada?
Kas maasikmarja punas
laiub veel me õu
või verekirme
hirmsa leha
lämb-tulisusse kaob-
lapsepõlve kindel koda,
kust alanud on tee?