hallis kampsunis,
lillelise salliga,
siniste velvetite all
kõrverdatud
täiuslikult pikk
ja sale jalg.
Vaatad mu poole
ning kutsud-
sõnadeta,
haldjate keeles...
Vaikuses
kõlab su hääl
harfimänguna-
heliseb kõrvus,
paitab ja meelitab...
Küsid baarmenilt
oma inglile teed-
su hääl
kõlab täpselt nii
nagu hetk tagasi
minu peas...
Astun su käte vahele...
Libistad mütsi
mu heledatelt juustelt,
seod lahti palmiksalli,
avad mantli nööbirea,
võtad mu külmad sõrmed
ning paned need
vastu oma sooja ihu...
Nii seistes ootan,
millal oma
unenäost ärkaksin...
Ma ei mõista,
kas ma magan
või oled sa päriselt
lõpuks minu ees.
Joon sinu süles
kuuma kummeliteed-
aeg justkui seisaks...
Me ei ole
omavahel vahetanud
ainumatki sõna.
Mitte ühtegi sellist,
mida keegi
kõrvalseisjatest
oleks kuulnud.
Mitte ühtegi sõna
inimkeeli...
Aga me suhtleme-
me teame täpselt,
mida kumbki
meist mõtleb,
vajab või soovib,
kuigi me näeme
selles elus
üksteist esimest korda...
Ümbritsev peomöll
vajub udusse.
Oleme vaid meie-
kaks lõpuks
reaalsuses
kohtunud hinge.
Selle elu
selles tõelisuses,
selles kauaoodatud hetkes...
Toetad oma pea
minu omale
ning me sulame ühte...
Meist mööduv sõber
küsib imestunult:
" Hei, ma ei teadnudki,
et sul kaksikvend on?"
Minu vennaks
peetud mees
suudleb mind,
surudes mu
energiast võbelevat keha,
veelgi tugevamalt
enese vastu...
" Rõve ju...
verepilastus!!!"
mühkab ehmunud sõbrake
ja kaob naerdes kaugusse...
Üha rohkem muutume
me teineteisega sarnaseks-
kuniks hakkame nägema
läbi ühtede silmade...
Kuniks hakkame hingama
samas rütmis...
Kuniks kehasoojusest
tekkiv sillerdus,
kannab meid
homse kätel...valgusse...
Nüüd oleme
me teineteise jaoks valmis.
Nüüdsest algab
kauaoodatud
uus ja igavikuline elu...
No comments:
Post a Comment