Pargisõda

Valgesulgne tuvi,
kel varbad punased-
mu jalge ees,
siin pargis,
nokib saia...
Nii püüdlikult
ja tasa
proovib oma teed,
kuid linnuaru
kiita pole vist-
juust kõvana
jääb murdmatuks
ta apla nokale...
Seal eemal
jälgib teda vares-
hüpetega tormab,
eemal peletab,
maha pudend
moonatüki
ülbelt varastab.
Mu valge,
puhas ilu-
seekord jäi toiduta...
Nii ongi hea,
sest inimhullusega
oleks surmatud
ta laulev keel.