Olmetee...

Oleksin ehk jäänud...

Käinud
päev-päevalt
su jäetud jäljes...
Varjuna läitnud
ööd su akna taga,
kus võiksid puhata...

Oleksin pühkinud edasi,
oma eluõhuga,
su silmaklaase,
et saaksid kirgast
rõõmu näha...

Oleksin oma naeru
istutanud
su umbrohtu
kasvanud südamesse-
harinud seda
ning kasvatanud,
läbi kurbuse,
õitsma truu lillekse...

Oleksin
murdmata jätnud
selle lubaduseroosi,
mis okkaliseks kasvas
mööda olmeteed...