Kardina kõrvale heidab oma rüü...
Üle mu põranda salaja sammub,
voodile heidab oma varju.
Nuuksatab tasa ja üsnagi sosinal-
hüüab mind tema meelas hääl.
Avan silmad, et vaadata -
näen ennast...väljaspool end...
Suu seisab, kui suletud oleks ta liimiga -
hääl tardub mu hammaste taha...
Soe käsi leidis üles mu jala-
mööda keha liigub ülesse see.
Terav valu läbib tervet mu keha,
südant läbiks kui valgusenool...
Tunnen, et hing sai kusagilt vabaks.
Minu lummal on hääletu nutt.
Kuukiir end mu kõrvale seab...
oma kaisus mulle rahu ta toob.
Tema kargkülm hingeõhk jahutab-
meie vestluse sisu on tumm.
Koidukuma eel rutates põgeneb.
Aknalaualt haarab hõbeda rüü.
No comments:
Post a Comment