Maailma seina värvimas

Rukilille õites sinamas põld...
Igatsen seda, et toetaks mind õlg.
Keegi lehvivaid juukseid mul silitaks...
Malbelt, mõistvalt alati naerataks.
Kõnniks üheskoos läbi heina...
Värviks rõõmsamaks maailmaseina.
Nopiks marju, mida kasvama loodud...
Kosutaks keha, mida kevad on koonud.
Tõmbaks sõrmega läbi eluveest...
Enam haiget mul eales ei teeks.
Hoiaks südames austuse väe...
Ulataks tulevikule arglikult käe.
Sammalt kividel soojalt kallistaks...
Imbuks maapinda-muutuks allikaks.
Seisaks puuna pimedas metsas...
Kuni jõud on lõplikult otsas.
Asuks uuesti otsima sind...
Kuni õnnest rõkkaks mu rind.