Kajakas...

Kajakas-haavatud tiivaga...
Võitleb ellujäämiseks piinaga.
Maha tilkunud verine rida...
Keegi ei märka, mis linnul on viga.

Üks jooksja kord pilguga viipab...
Sörgisammul siis edasi liipab.
Nii vapralt siin täiesti üksinda...
Võitleb...ei taha veel magada.

Raske tunda on seda valu...
Tunnen-kauem mina ei talu.
Pööran pea, hingan vaikides endasse...
Pisarad koheselt voolavad silmisse.

Juba nutan ja nuuksun-ma karjun...
Ebaõiglusega, kas ära ma harjun?
Näha valudes elusat hinge...
On minu jaoks liiga suur pinge.

Vaatab otsa mul meeletus ängis...
Miks elu selle teele mul mängis?
Tunnen abitus kasvab mu sees...
Pakuks tröösti sel viimasel teel.

Veel hingeldab-leidnud on rahu...
Leppinud sellega-minusse ei mahu.
Suleb silmad ja vaikib ta hing...
Enam tuksumas pole ta rind.

Lahkus teiste seast hall kajakas...
Järgmises elus soovis olla majakas.
Vilkuda öösel, et laev jõuaks randa...
Sõbrad saaksid seal kinnitada kanda.

Õhupüssist vast keegi ei laseks...
Naljatilgad-saaks-sulataks vaseks.
Plingiks öösel, hoiaks ohutu mere...
Südamesse voolama jätaks kajaka vere.