Hommikuhetked

Hommikupäikene silitab silmi...
Eemale tõrjub õhtuseid pilvi.

Näib taas, et kõik on võimalik-
enam mu meel ei ole nii murelik.

Tõusen üles-hõikan endale " Tere!"
Vaikselt, et üles ei ärataks pere...

Trepist alla-kolm korrust veel-
tajun tuttavat armastust oma teel...

Kohvimasin ja röstsaia hõng-
kerib minust hetkega välja laululõng...

Paljajalu end murule sean...
käes aurab kohvitass-võrratult hea.

Hingan endasse igat hetke.
Pilk taevasse võtab ette retke...

Kõik tundub nii helge ja ehe-
meelest pühitud eilne tehe...

Milles mõelda püüdsin hoolega välja-
Kes kelle kulul teeb tobedat nalja...

Taamal laas laulust rõkkama lõi...
lisandub linde, kes ennem veel sõid.

Ohhh.... kui kaunis on varem ärgata-
looduse armastust eneses märgata...