kuis elu mus pulbitseb?
Kas aimata oskad...
kaua ta meis hulbitses?
Kus ootas ta ammu-
võimalust tulla?
Kuis valis nii hoolikalt,
kelle lähedal olla?
On sädemeid lennanud,
õhk tulvanud pingest...
Hellusest, tunnetest-
pimestunud vingest!
Me adusime mõlemad,
et aeg on tal ärgata...
Tema meeletut jõudu
tahtsime märgata!
Veel vaikuses hõljub
ta väikene keha-
ainsaks sooviks on
maailma rõõmsamaks teha...
Sule silmad ja tunne
ning kuula ja näe!
Ta sullegi ulatab
oma väikese käe...
See siirus ja ausus
ja armastus suur-
ta sooviks, et ei mõjuks
meile kui puur.
Läbi tule uus elu
lõkkele lõi-
meie kõigi maailma
rahu ta tõi.
No comments:
Post a Comment