Fööniks

Lõkkeaseme ümber
ringselt paigutad kivid...
Sinna sisse laod
kuivanud halgude rivid...

Tule läidad
õhtueel põlema.
Ei kiirusta
koheselt minema...

Tunnetad soojust-
annad meeltele puhkust..
Kuulad leekide laulu...
Näed taevasse tõusmas auru.

Siis hoolikamalt vaatad,
sest silmad leekides midagi.
Veel viivu sa ootad...
hetkes raske on uskuda kedagi.

Majesteetlik, lummav ja julge...
Nii nõtkelt raputab sulge.
Oma sabamustrid välja sirutab-
sinu uskumusi koheselt mõjutab.

Fööniks välja astub
leekidest, tulest...
Tõuseb õhku,
sädemeid lendumas sulest.

Viivuks vaatab
su poole- lendab edasi.
Tuues sind
siia maailma tagasi...

Mõtled järsku-
miks leek...
praksuma lõi?
Kes pimeduse...
endaga tõi?

Oma kohtumist
imede linnuga...
sa meenutada
ei suuda innuga.
On asju,
mis end uhuvad peast.
Liig head on,
et keegi neist teaks...