Panen oma väikesed,
külmad käed
ümber su sangata kruusi.
Koer sellel uriseb mõnust,
kui hall-vihmasel õhtul...
esikusse unund nõusse
soe, aurav tee valatakse.
See tass on ainus,
mis mulle sinust jäänud on.
Piisavalt suurena
annab see mulle võimaluse
sellest süüa, juua,
enda kurbust sinna...
koos soolveega uputada.
Õunapuude loodud vilju
ning tikripõõsaste
punaseks värvunud marju korjata.
Mida kõike saab
sinust jäänud
tühimikku mahutada...
Minu huulte ja näo vastas
see valge portselananum...
lõhnamas endiselt
hüvastijätu järele.
No comments:
Post a Comment