tarandik, mis roosipuust-
ta valgeist õielehtedest...
maas vaibal leban-vang.
Sind kaitseb enda pimeduse,
kartuse ja valu eest,
mis lunastatud saab,
kui torkab okas...
verele mu süüta-öölinnukse.
Saad rahulduse
kuuldes kurba lugu,
kus elama sai pandud
arm...piiritu...ahelaisse.
See uinub lina all-
on päevalõõm
ning hingetõmbed õrnad...
veel viimased.
Võit marsib üle ukse...
said hoida enesele-
sule kauni sulase.
No comments:
Post a Comment