meil paistis valgus
nõnda pehme,
kui pidžaama väel
ning jalas sussid
Statoili kohvi järgi
rahus läksime-
hääd hommikut
ja kaunist päeva
linlastele siiralt soovides.
Ei heitnud pilku
kodus peeglisse
või sugend karvu sirgu
nii vaba lapsena
me lihtsalt olime.
Kohv maitses parim
joodud rüübe
ning mõnusaimaid hetki
oli elus eal-
botaanika aias
muru peal.
Teineteise kaisus
lihtsalt lugesime,
mis mõtetes või
silmis, südames.
Seekord ei saatnud
kurjad pilgud
me üllatuseks
kõikjal meid.
Jäi tulemata
võimukanda kuri kisa
ning süütunne,
mis siivsust koputaks.
Taas veendusime,
lugu leides,
et sarnane on
iga eluke.
No comments:
Post a Comment