olles liialt tuline...
sinu jaoks,
kes sa oled harjunud
põhjamaise kargusega...
Mina aga keen
ja aurustan
kogu vagatseva vee,
mis teele jääb...
olles laastav ning halastamatu-
suutmata veel mõelda
kellegi teise tunnetele,
vajadustele, rõõmudele...
Muutusin tulesädemeks,
tõusin fööniksina
lõkkekoldest ning
nüüd ei suuda mind
enam mitte miski peatada-
peale ookeanisügavuse,
mis peidab ennast
selle ühe...kindla
ja veel leidmata...
silmades.
Kui minuga
veel kaua mässad,
saab sinustki...
peale tuhast ärkamist...
valusalt kõrvetav-
egoistlik laavamees,
kelles säriseb kättemaks
ning vaevleb kurnatud...
üksindus.
No comments:
Post a Comment