Elus nukk

Maski taga,
portselanist...
läikivvalge-
peidab nägu
löödud laps,
hoolides lelust,
enam, kui isast-
joostes hirmuga
oma sügavusse...
peitudes juuspeene
valukõrre taha-
laskmata sellel
endast välja kasvada...
sulgedes uksed,
mis teda otsima
võiks tuua...
lükates teele
kiindumuse
rasked kivid,
mille jõud surub
süütu silmisse
tühja pilgu...
kasvatades
elutut nukku-
naeratuse unustanut...
lootusest hüljatut.