täna minu hääl...
voolab igatsusveres
mälestuste poole,
tõmbub magnetina sinna,
kus kunagi oli
unenäoliselt hea.
Kummituslinnuna
lendab olnutolmus
ning luusib päevakoerana
argistes viibetes.
Ründab su nimekõlaga
mu huuli...
ning maalib pilte,
sinu naerunäost,
minu pisarais silmisse.
Laskub põlvili
meid hoidnud aja ette,
viskub minevikule kaela...
rõõmupärlitest
keed meisterdades.
Jookseb sõnakajale
tormina järele,
püüab õrnuse sulgi,
mis meist maha lebama jäid.
Laulab valuvarjule
oma hingelaulu-
valgest lillest,
mis kasvab
südameakna peal.
No comments:
Post a Comment