nii palju
minu ümber.
Kõik värsked
ja rõõsad-
oma elu
parimas eas.
Hingeõhud
väristasid küünlaleeke
ja valgeid kardinaid.
Need, keda aeg
veel kuulama ei lubanud,
teritasid oma kõrvu
andes märku-
oleme olemas.
Kutsusite mind
ning ma tulin...
Põimusite mu
helgete sõnade sisse-
pääsedes vihmavabasse
õhtuõhku,
jättes eneste järele
rasked rauduksed,
mille vangis
olite piinelnud...
No comments:
Post a Comment