välja sureks,
oleksime üks;
teineteise sees
ja varjus -
ees ent taga,
pomiseks pimedust,
mis me
õuele raksatas...
Naeraks lume
silmist sadama,
et valgustuks
see öine vaen,
kus põimunult
me ihu valuga,
langeks naeruhelbeid
läbi väeti sõrme...
Tüüriks homsesse
me kokkuloodud
elukelk
ning paljaste
varvaste saatel,
liugleks igavikku
beebilalinat -
hoolimata
viimsepäeva
kõuekõminast...
No comments:
Post a Comment