on valgus
näha sisse,
kui olmehallus
pimestanud pea -
seal toidab ta
su mahakantud visse,
ei sajata, ei salga
ega nea
vaid rahus
püüab kasva
omasoodu -
just nagu
hundikutsik,
keset metsiklaant...
Ta sõbralikult
lakub sinu käsi
ei pure hammastega
ega raevus näsi -
vaid hüüab ahastuses:
"Palun, täna kuula!
Miks karistad mind,
alatasa tuulad?
Võib hetk ju olla
sõnadeta tühi,
et sirgu jõuaks aada
jälle rühi?"
No comments:
Post a Comment