Äralennul

Ei -
sa ära vihaga
küll siuna
oma silma -
kuis minust
hirmuga
sa kartsid
saada priiks...

Jah -
olen poeg,
kes kukkus
pesast välja -
mu oma hooletus:
Vidiii...iit...,
vidiit, vidiit...

Sa vapralt
sööstsid
päästma -
tiivad valla...
Ning püüdsid
kleepida
mul sulgi tagasi...

Mis sest, et
enam need
ei eales
kanna -
laia ilma...
Ma korraks leidsin,
mida maailm peitis...

Kust oli minul
puude kohal aimu,
et all on ohud,
märg vihast
juurepind,
kui vooderdasid
oma udukulis
mu pähe mõtteid -
ainult rõõmuvõtteid ?