On ometi - nii kaunis päev...

Veel üksinda,
ses pimeduselinnas -
öös kondad ringi,
kus on alampiir...
Vaid laternpost
su saapataldu turvand
ja kodutu,
kes pakkus
külma viint,
sest sõpru sul
ei ole
krantsikarjas -
sul pigem meeldib
üksi - vennata:
siis kõri kallal
ei saa mitte keegi,
irv näos,
nii sala,
kurja tärista -
et, mis sa teed,
see pole ilma kõlvand;
kõik mõttetult sust
väega välja tulvand...
Siin nailonsukas,
oled jutuvestja -
ning öö,
see lubab
isiksusel kesta...
Kuitahes kaua
võid sa maiguta
ja oma mõtteid
ise paiguta,
just riiulile-
esimesse ritta
ning mässumeelselt
tõusta läänest itta.