näib lootusetult tuhm -
merd maalib
õrnalt sinav
pintslijuus,
kus lõuendiga
sulab ühte,
valgeks vahuks -
aab kive liivale,
ta laksuv laul,
mis oma manitsuses
sätib rannaäärset korda...
Värss helehall,
kui jõudevall,
veab rindetulle -
seebilõhnas
adrusalli...
No comments:
Post a Comment