kuivanud õit -
tolmuks trambitult,
põranda pääl,
mitte raamatu vahel
või padjal,
kuhu õrnalt mu
lubasid panna?
Pole hullu,
sealt kanduda saan,
su kingamustade all,
taas olnusse -
vabasse ilma...
veel peenem
ja pisem
ja mil ma -
vettinud kasuka sees,
koera
vabade ulgude saatel,
saan otsida maailmavees,
kus kübe võin olla
või tees...
Sind,
nuhelgu enese nuut -
su pimedus,
silmaderuut...
No comments:
Post a Comment