Tänavalaps...

Kõnnib-
ühes käes õng,
teises koolikott,
vanunud tutikas
vajunud pleekunud jopile......
Silmad näljatuhmid,
suukriips viltu peas-
krigistab hambaid...
Pobisedes vahib kaugusse...
Alles nüüd ma näen,
et ta jalad on paljad-
väikesed varbad
hoiavad räpaste küüntega
kinni lagunenud plätudest...
Minul on külm...
Korraga tunnen häbi,
et lõdisen oma villasokkides
ning olen käpikutes käed
surunud sügavale taskupõhja...
Kuidas julgen virisedes mõelda,
et jõuaks juba koju-
saaks süüa ja sooja vanni...?
"Pagan...jälle ei näkanud! "
toriseb väikene vanainimene-
umbes kümneaastane poisiklutt...
Eksisin, kui alles eile
üldistasin tänapäevalapsi,
kes jäävad eluvõõraks,
hingates nutiseadme akuga
ühes rütmis...
Mõni üksik oskab ka maisemate
murede küüsist väljapääsu otsida...
Mitte kõigil ei ole meie
heaoluühiskonnas kõht täis
ning hanesulest firmakuub üll...