Nutilaps

Raske on algus,
kui ere valgus-
sirav, tuledes tuba...
nõuab ärkamisluba…

Sõidab loksudes buss,
vonklev kui uss-
ees mitmed mäed,
kuni eemal näed…

Ootab hommikusäras,
meeletus käras
see tuttavlik kaja-
õps ja koolimaja.

Mis asja ta undab
või kontsades kondab?
Taas valdamas tunne,
et vupsataks unne…

Ei egas ma maga-
kontrolltöö taga…
On lõdvad vaid lihased,
mis väsimus-vihased.

Kutsub ootavalt laud,
võiks olla ka haud-
padi toetaks pead,
kuniks kõnet sa vead.

Olen moodne laps-
nutiseadme naps
hoidis alatult üleval,
öösel nii äreval…

Kõlas pahaselt kell-
nüüd tuju on hell.
Ära kahtesid vea
kirjutan valmis su rea!