tormab metsa-
läbi tuksleva
punase loori,
mil ohjeldamatud
valupisarad
hammustavad
veremaitsel huuli...
Jah-ma jooksen,
torman kabuhirmus
laane käte vahele,
silmanurgast
jälgides tumedat kogu,
mis kannul haukumas,
lõigates teed
mu jalge eest,
kui arvan end
pääsenud olevat...
Kuu, oma armulises helgis,
läigib puutüvedel
ning pikad, tugevad vennad
seisavad mustad ja jäigad
kui raudvardad...
Sõduriridades oksad
astuvad ühisrindel
vaenlase vastu-
võitlevad sugulushinge rahu eest...
Südame tuksudes
haarab käest
hirvekehaga armsam,
valge sabatutt võbelemas...
Heidab mu turjale,
tuhiseb välgunoolena
metsasügavikku...
Jõudsin...
Seekord jõudsin...
Jõudsin eelarvamuste
orgia küüsist,
pääsesin hädaldavate
soolvitste kiunust,
pagesin mürgise kadeduse süljest...
Enam ei puutu mind
mitte ühe õela pingul laim...
Omade karjas
võin patuta hingata,
piinavaid parasiite
karvust kratsida...
Elus esimest korda
kogesin jahielevust
" saagi" silme läbi...
No comments:
Post a Comment